Ma tõstan käed üles ja lahkun lahinguväljalt. Ma küll ei võitnud seda sõda aga samas ma ei saa ka öelda, et ma kaotajaks jäin, sest ma võitsin ka päris suurel hulgal väiksemaid lahinguid.
Mul on hinges hetkel rahulolu ja teadmine, et kõik mis tuleb, on parem. Võib-olla olen ma liialt sinisilmne aga selleks, et unistused täituksid tuleb alustuseks unistada ja unistada SUURELT.
Ärge nüüd mõelge, et ma olen elus pettunud. Ei, sugugi mitte,
sest mina mõtlen alati, et vigadest õpitakse ja kõik võimalikud ebaõnnestumised on meie teel selleks, et neist midagi õppida ja tulevikuks kõrva taha panna.
Meil kõigil on ju veel elu ees, praegu oleme me noored ja rumalad, otsime alles seda õiget.
Ma kavatsen nüüd võtta kõik, mis võtta annab. Mul on suurepärased sõbrad, kelle ma olen unarusse jätnud. Mul on hunnik raamatuid ja filme, mis ootavad lugemist ja vaatamist.
Mulle meeldib mõelda, et ma olen alati hakkama saanud, järelikult saan ka edaspidi.
Tahaks lihtsalt puldi kätte võtta ja vajutada seda punast nuppu.
Parimate soovidega,
Teie Diiva.
.
