Õhh. Kas te usute, et meie kauaoodatud vaheaeg saab kohe läbi? Ja ma mõtlen, et mida huvitavat ma siis vaheajal tegin- mitte midagi. Kohutav. Alustame sellest, et eelmise laupäeva hommikul oli Vahur-Paul, pool9 bussi peale järjekordselt, jõin kell9 hommikul kohvikus teed nagu kodutu. Koju jõudsin hilja. Kell3 vist. Käisime emme ja vanaemaga Põhjakeskuses. Siis mul kõrvad valutasid, emme arvas, et ainuke väljapääs on loputamine. Ma juba kuulsin hiljem, et Maris tunneb kõrvade loputamisest mõnu. Mina küll mitte. Ebamugav, vastik, nõme. Mulle kohe üldse ei istunud. Siis koju. Hakkasin Marise sünnipäevaks sättima. Pool7 bussi peale ja Huljale. Maris, sünnipäev oli tore. Sa ei pea üldse muretsema, et kellelgi oleks igav olnud. Tulin öösel koju Sanne isaga. Magasin kaua. No ja siis hakkas vaheaeg tiksuma. Laulmine, minu piripiiga Marta, Viljandi, Pärnu, näitekas, Tallinn, Viimsi, Haapsalu, Võsu. Nüüd olen lõpuks siis kodus. Eile oli jah.. huvitav õhtupoolik hotellis. Lauraga oli väga huvitav jutuajamine. Emme läks sõbrantsidega Haapsalu peale klubitama. Pärast kuulsin nende seiklustest. Hommikul olid nemad palju erksamad kui mina. Käisid ujumas ja puha. Mina jõudsin sööma ainult. Pärast läksime kohvikusse. Müüriääre kohvik. Haapsalu vanalinnas. Üüberarmas koht. Sinna tahaks tagasi. Siis kaks tundi autosõitu, koos Võsul käimisega.

Nüüd ma siin mossitan. Ma ei tea küll miks. Tegelikult ei ole keegi selles süüdi aga minul on nõme olla. Tegelikult täiesti põhjuseta. Olin vaheajal tubli laps, valisin luuletuse välja ja õppisin juba varakult selgeks. Ja mis täna välja tuli, Grets valis sama luuletuse. Ma ei saa teda selles süüdistada, ennast ka ei saa. Kedagi ei saa. Mul oli veel teine valik ka aga ma ei võtnud seda. Õppisin just daami luuletuse selgeks. See on see mingi saatuse sõrm või ma ei tea mis asi. Kurtsin emmele ka enda muret. Ta ütles, et siis teistel tekib võrdlemisemoment ja ongi huvitavam. Aga emme arvas, et see süstib minusse mingit võistlusvaimu nagu minu puhul tavaline. Väiksena oli see ikka väga tähtis, et ma igal pool esimene oleks. Ja siis ükskord ma ütlesin, et mida me kakleme, võit ei ole ju tähtis. Siis Sandra vaatas mind pikalt ja ütles umbes, et misasja, Reelikale ei ole võit tähtis? Nojah. Eks siis esmaspäeval näeb. Tegelikult on see asi nii mõttetu. Saaks enda 5e kätte, kuigi ma tean, et Heinlaga on seda raske saada aga ma võin siiski üritada.

Pildid siis Müüriääre kohvikust. Anni Arroga on sellel kohvikul mingi seos, kas ta oli omanik või menüü autor või midagi selle sarnast. Seintel olid Epp-Maria Kokamäe maalid. Nagu kõik teavad on Epp-Maria Kokamägi Anni Arro ema ja väga lahe kunstnik. Ja kui sinna satute käige kindlasti WC-s. Kõige lahedam WC üldse:D

Olgu.

Lõpetan,

Reet.