Mul läks päris kaua aega, et siia kontole hetkel sisse saada. Järelikult see viitab sellele, et mu viimasest külaskäigust blogger'isse ning samamoodi ka mu viimasest postitusest, on oi-oi kui palju aega möödas. Igatahes mulle jäi silma, et ma olin seda viimast postitust kirjutades õnnelik. Õnn on suhteline mõiste aga ma arvan, et ma julgen öelda ja ütlengi, et ma olen ka praegusel hetkel õnnelik.
Selle paari kuu jooksul kui ma enda blogimaailma unarusse olen jätnud, on mu elus muutunud väga palju muutusi. Ma olen justkui filmistaar(Diiva siiski:D), kes mängib täiesti uues filmis, koos uute näitlejatega. Nagu ka päris filmides, siis ka minu elu puhul on mõned näitlejad sealt eelmisest filmist minuga kaasa tulnud, mõned mitte. Ehk siis jah, minu klassikaaslased. Täpselt viis kuud tagasi lõpetasime me kõik koos keskkooli. See oli imeline tunne, või mis? Aga nüüd, ma olen paari viimase nädala jooksul suhelnud heal juhul 6-7inimesega enda klassist. Aga võib-olla see pidev suhtlus ja küsimine, et kuidas läheb ei olegi kõige õigem viis nö sõprust säilitada, sest paraku olen mina üks nendest, kelle vastus küsimusele, kuidas mul läheb on 99 juhul 100-st kindel ning naeratav "hästi". Päris hale, ma tean. Igatahes, mis ma selle plämaga öelda tahan, on see, et ma igatsen teid, mu viiekümne esimesed, ja te olete mul väga tihti mõtetes ja mõnes igavas loengus on ju tore ikka ja jälle meie pidude videoid ja pilte vaadata.
Loengud.. jah. Ma õpin nüüd ülikoolis ja olen üliõpilane. Rongiga sõites on ikka päris uhke tunne öelda: "Palun üks üliõpilase pilet Kadrinasse" või siis :" Tudeng Tallinna." Ja no loomulikult see tunne kui ma istun suures auditooriumis ja kuulan loengut ja söön samal ajal enda hommikusööki ja läpaka kõrval aurab late tops... Mmm. Sellest ajast olen ma pea pool oma elust unistanud ja seda väga-väga oodanud ning nüüd ongi see käes. Õpin seda, mida ma väga tahtsin (ise veel pessimistlikult mõeldes, et ma ei saa nagunii sissegi) ja seda kõike veel tasuta kohal. Hetkel olen ma rahul, kuid küsige see sama küsimus mult detsembris-jaanuaris... Ma usun, et vastus on kõike muud kui rahul. Aga nagu ikka jutt läheb alati koolile, seda isegi klubis. Ehk siis koolist me rohkem ei räägi.
Nii.. kus ma elan. Minu pesake on nüüd Tallinnas, Akadeemia teel. Koolini on 4-5minuti tee ehk siis paradiis. Kui ma kuulen jutte sellest, kuidas mu kursavend peab hakkab kooli sõitma tund aega varem siis mul läheb süda pahaks ja kui ma mõtlen veel sellele, et mis kell ta ärkama peab. Ühesõnaga - targem on mitte mõelda. Elan koos enda kullakalli Santaga, parim elukaaslane, keda üks hing võib tahta. Meie esmakohtumine oli muidugi kõike muud kui parim aga siiski ta on väga-väga kalliks saanud ja ma arvan, et ilma tema sirgendajat oleks nii mõnigi mees vanalinnas niitmata jäänud (Naliii:D) Ja no loomulikult meie öised jutuajamised, mis venivad mõnikord kohe väga pikaks ja siis me tabame ennast jälle ja jälle mõttelt, kuidas me küll nii sarnased oleme. Ei saa mainimata jätta ka meie ühiseid pidusid, mis lõpevad sellega, et noormehed küpsetavad meile hommikul pannkooke ning kindlasti ei puudu sealt ka see kuulus lause- "Ma ei joo enam kunagi". Aga jah, Santa läheb kohe-kohe ära. Loomulikult ma peaksin õnnelik olema, et ma saan peolt tulla ja ei pea mõtlema, et kas ma kolistan liiga palju või kas mu riided on liiga laiali. Ma olen kurb, sest kes siis mulle ikka kirju saadab, et ma juba kiiremini linna läheks ja helistab, et ma pean kohe esimese transpordiga Tallinna minema, sest mind oodatakse seal. Selle lõigu kokkuvõtteks võib öelda, et esmamulje on petlik.
Pidutsemisest ma juba vist rääkisin jah? Sellest võiks raamatu kirjutada tegelikult, sest koguaeg juhtub kellegagi midagi. Ja viimasel ajal olen päris tihti mina see, kellega midagi juhtub. Pidutsemine käib selle ülikoolielu juurde ja ma võin ju üritada mitte provokatsioonidele alluda aga ükskord juhtub see ikkagi, et ma attendin mingil nõmedal klubiüritusel ja jagan seda enda suhtlusportaali seinal ja kõige tipuks veel lähen ka sinna.. Tallinna klubid-pubid on juba enam-vähem selged ning millimallikas on ka juba mitmel korral "ära proovitud". Ja igakord kui ma jälle Tallinna ööeluga tutvun siis see on nagu Murphy seadus, et ma näen vähemalt ühte inimest Kadrinast. Aga see on tegelikult päris lõbus. Uutest tuvustest ei maksa vist üldse rääkima hakatagi. Oleks pidanud vaatama mitu uut sõpra ma olen Facebookis 3kuuga saanud.. Päris korralik number vist. Ahjaa, ma ikka pean koolist rääkima - mu kursus. See aktiivsus, mis oli septembrikuus meie haabikate kommuunis.. ma arvan, et sellist asja pole enne nähtud. Asi lõppes sellega, et need mitteaktiivsemad hakkasid streikima ja ütlesid, et me leiaks suhtlemiseks uue lahenduse.. Mõeldud, tehtud ja kõik tegid endale Skype'd ja suhtlesime seal edasi. Nüüd on hoog raugemas, kuigi ühised jalkaõhtud ja warm-up'id on siiski iganädalane nähtus.
Ja minu eraelu.. Diagnoosiks võib panna, et patsienti üksindus ei vaeva.
Ma loodan, et te ikka jõudsite siia lõppu.
Alati armastades
Teie Diiva!
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar