Otsustasin kirjutada, kuna ma ei suuda Jardo irooniat enam kannatada. Päevast päeva pean taluma seda, et mu viimane postitus oli 4.märtsil. Eks ma siis alustan enda jutustamist sealt "kaugest minevikust".
Esimene fakt, mis mul pärast 4.märtsi meenub on loomulikult 7.märts-minu sünnipäev. Väga-väga armas sünnipäev oli. Sain lõpuks enda lillevaasid kirjadega "ROOSID"ja "KÕIK muu". Olin nende üle lausa nii uhke, et suutsin neid mitmeid kordi ümber ajada. Sain enda kollaseid roose, nagu tahtsin. Susannelt sain kõige südamlikuma kingituse .Lihtne, kõigest 3minutit aga südame teeb nii soojaks, et alati pärast selle vaatamist on alati silmad märjad. Blogi lõppu panen lingi neile, kes seda mingil põhjusel veel näinud ei ole. Ma tean, et paljudel võib see tunduda mingi mõttetusena, aga minu jaoks on see väga tähtis. Nüüd ma tean veel rohkem, et mul on sõpru kelle peale loota saab. Vanaema kingitus meeldis mulle ka väga. Ta kinkis mulle nimelt pärlikee, ise veel ütles, et see on asi, mis igal naisel ehetekarbis olemas peaks olema. Tänan siinkohal kõiki, kes mind sellel ilusal päeval meeles pidasid.
Järgmisena räägiks 12märtsist. Käisime Rakvere teatri uue etenduse "Päeva lõpus" läbimängu vaatamas. Pärast etendust olid mu tunded täiesti tavalised, aga alles nüüd hiljem olen märganud, kui väga see etendus mulle ikkagi meeldis. See, kui hästi näitlejad need karakterid ja kõik muu välja mängida oskasid. Ja loomulikult suurepärane kirjanik-lavastaja Urmas Lennuk. Väga soovitan. Lihtne, aga samas väga ilus tükk, mida vaadates silm ja kõrv puhkavad, samas saab ka naerda. Soovitan!
Nüüd siis ühe tähtsaima asja juurde.
13.märtsil oli meil siis William Shakespeare "Suveöö unenäo" esietendus. Ma usun, et kõik läks siiski hästi. Mõni asi jäi hingele kripeldama, aga see kadus pärast Saaremaad. Aga jah, läks hästi. Ei hakka siin kedagi kordama.
14.märtsil saime tunnistused. Mina olin tegelikult rahul, kuigi matemaatika 4 tegi meele natuke kurvaks, aga muidu oli kõik hästi. Keskmine hinne natukene langes, aga pole hullu. Viimasel veerandil pingutan rohkem.
15.märtsil oli 5.30äratus ja 6.30 hakkasime Kadrinast Saaremaa poole sõitma, Saaremaa miniteatripäevadele nimelt. See 5tunnine sõit läks tegelikult väga kiiresti, kiiremini kui ma oodanud oleksin. Festival ise oli ka tore, ärkasime teise päeva hommikul pool7 ülesse ja hakkasime etenduseks ettevalmistusi tegema. Meie olime ju esimesed esinejad. Läks paremini, kui neljapäeval Rakveres. Nii räägiti. Minu jaoks oli esmakordne see, et pärast kummardamist tuli kohe joosta žürii tagasisidet kuulama. Üldmulje oli vist positiivne, aga jah oli palju pisiasju, millele tehti kriitikat. Õhtuti oli majas tunda festivalile kohast kisa ja kära. Kuskil nurgas tinistab keegi kitarri, kuskil laulab keegi, ühes nurgas istub mõni paarike. Väga mõnus. Lõpetamine oli ka vahva. Saime preemiaid, põhiliselt küll käsitöölised. Mina lootsin tegelikult midagi muud. Ütleme siis nii, et minu jaoks olid lõpuks mõned preemiad valede inimeste käes. Aga sellest pole mõtet enam rääkida.
Vaheaeg läks edasi. Kolmapäeval käisid mul külalised, kõik juba teavad sellest, et meil oli tore/armas/hubane õhtu. Neljapäeval käisin õega teatris. Reedel käisid sugulased külas. Õhtul siis oli meie nö näiteka pidu. Lõpuks oli meik ikka väga väike koosseis- mina, Triinu, Eleri, Andres ja alguses ka Birgit. Aga pean siiski ütlema, et õhtu oli väga-väga tore, üks toredamaid. Meie avameelsed jutuajamised teemadel, millest varem rääkinud ei olnud. Sellel õhtul ei olnud miski tabu. Hommikul ärkasime, koristasime ja hakkasime koju kõndima, teised läksid bussile. Mina läksin Tallinna. Poodlesin natukene, ilma tulemusteta. Siis läksime vanalinna, ühte hotelli saunapeole. Täitsa vahva oli, mind loomulikult vaevas magamatus. Saunalaval tukkusin mitu korda. Pärast läksime tuttavate juurde. Mina liikusin selleks ajaks ringi nagu sombi ja pärast kui koju sõitsime ma magasin autos!! See on suur-suur ime. Sest ma ei mäleta üldse, millal ma viimati mõnes liiklusvahendis magasin. Arvatavasti oli see augustikuus Türgis.
Esmaspäeval algas meie viimane veerand Emakeele konverentsiga. Väga tore üritus. Mind üllatasid positiivselt õpilaste ettekanded. Kõik rääkisid nii soravalt ja vabalt. Seda oli väga hea kuulata ja jälgida. Rein Siku kõne meeldis loomulikult. Ma usun, et selle kõne peale ärkasid ka need, kes mingil põhjusel tukkuma olid jäänud. Sellega tuleb mulle meelde see, et Hanno ütles Triinule niimoodi:" Mõtle Triinu kui sul oleks oma isaga ühesugune hääl, siis oleks ju päris vägev!" Ingrid Rüütli kõne jättis mind külmaks, võib-olla oli põhjuseks see, et sellele oli eelnenenud selline tempokas ja kaasakiskuv kõne Rein Sikult.
Esmaspäeval oli ka selline tore üllatus, et kui hakati autasustama inimesi, kes on midagi eesti keele heaks teinud, kutsuti esimesena kohe mind sinna. Mul oli olnud huvitav omaloomingu töö. Tore, et ma ka seda nüüd siis teada sain. Ingrid Rüütel surus kätt, surus pihku meie kooli verivärske almanahhi ja ütles mõned kiidusõnad.
Rohkem pole millestki vist rääkida. Tuli selline üüratult pikk sissekanne. Ma loodan, et keegi jõudis ka võiduka lõpuni.
Homme on etendus ja kooli ei lähe, poole9 bussiga Rakvere, kell12 hakkab etendus Rakvere eragümnaasiumi õpilastele.
Homme on muideks Rakvere teatri etenduste piletid väga odavad. Ostke pakette ja olge kultuursed.
Pühapäeval kell11 on samuti etendus, kõik on oodatud.
http://www.youtube.com/watch?v=s04HO8GPG6w**Diiva**
