Merhaba!
Alustame siis niimoodi seda blogi, kuna mina olen oma mõtetega veel täiesti Türgis, Alanyas. Nimelt neljapäeval tulin ma Türgist. Ja ma võin väga kindlalt väita, et see oli mu elu parim reis. Ja sellest paradiisist siia,Eestisse, tulek oli valus. Väga. Aga noh hetkel ma olen sellest juba üle saanud, või tähendab hakkan selle mõttega harjuma, et sinna, nende inimeste juurde saan tagasi alles järgmisel suvel. Aga ma lähen tagasi, see on kindel. Ma tean, et mul on seal inimesi, kes mind sinna tagasi ootavad ja see on ju ääretult tore. Aga noh see järgmine reis tuleb ju täiesti erinev, kui me loomulikult Mervetiga ühe reisi peale ennast ei sokuta. Aga jah ma räägiks siis paari sõnaga Mervetist ka. Mervet, on 19-aastane tüdruk, elab Tallinnas, Õismäel. Nüüd hakkab ta õppima õigust, ehk temast saab advokaat. Põhjus, miks ma temast räägin on see, et tema oli minu reisi üks parimaid asju. Kui teda poleks olnud, oleks mu reis igav olnud. Emaga ikka ööklubides ei käiks, kuigi ühel õhtul ma isegi tegin seda aga noh see ei olnud eriline asi ka võrreldes sellega, mis Mervetiga oli. Mervet on 19 ja mina 15, aga ma ei tea kas tõesti mina olen nii täiskasvanulik või tema nii lapsik aga meil klappis minu arvates väga hästi. Hakkasime suhtlema ja ei olnud mingit barjääri ega midagi.
Muide, ma ei ole üldse pruun ega midagi. No natukene mingid randid ikka on aga ei ole neeger. Lihtsalt, ma põlesin esimese rannapäevaga ära ja siis ma enam randa ei jõudnud. Aga noh ma tegin kõike muud huvitavat. Käisin boat tripil, hamamis (türgi saun), raftingul ja džiibi safaril. Linnaekskursioonil ka aga see oli suhteliselt igav minu arvates, aga võib-olla oli asi ka selles, et ma olin öösel 2tundi maganud. Türgi mehed on väga mahedad. Mulle räägiti igasuguseid hirmsaid lugusid, et nad on mingid perverdid jne aga mina suhtlesin küll täiesti toredate inimestega. See on Türgis täiesti normaalne, et kui sa räägid mehega ta paneb sulle käe ümber. Ja loomulikult nende isu sind enda poodi meelitada on ka tohutu. Ja neljapäeval Ülemistes poodides käia oli väga väga imelik. Keegi ei kutsu sind enda poodi. Müüjad istuvad vaikselt oma pukkide otsas ja värvivad küüsi. Aga jah hetkel ma tahaksin nii nii väga Türki tagasi, sest õues on nii kole ilm ja muidugi on ka teisi põhjuseid aga need ma jätaksin heameelega enda teada. Ja mul on nohu. Kuigi selle sain ma peaaegu kohe kui ma Tallinna lennujaamast välja asutsin. Ma lausa tahaksin sinna 37kraadisesse kuumusesse tagasi. Kui ma seda juttu oleksin rääkinud endale Türgis siis ma oleksin ennast hulluks pidanud, sest see palavus oli esimestel päevadel kohutav aga lõpuks hakkas see mulle meeldima ja praegu ka. Tahaksin istuda seal baarileti taga, jalg üle põlve, teisel pool Izzet, käes väike kokteil ja väike inglise keele praktika. Ja inglise keele praktikat sain ma kõvasti. Alguses oli natukene vaja harjuda aga lõpuks sain ma enda arvates päris ilusti hakkama. Mitu päeva mõtlesin Eestis ka, et kuidas ma nüüd seda asja inglise keeles ütlen jne. Aga vähemalt inimesed said minust aru ja sellega probleeme polnud. Kõik jutud said räägitud alustades poliitikast lõpetades ramadaniga.
Aga jah ma ütlen teile, et kui te tahate puhkust, ööklubis pidutseda ja inimestega suhelda, minge Türki.!
Mina igatahes ei kahetse absoluutselt, et ma sinna läksin ja loomulikult ootan ma põnevusega järgmist aastat.
Aga jah täpselt nädala pärast hakkab kool ja mina ootan seda. Kuigi ma tean, et ma käin nädalakese koolis ja siis ma enam ei viitsi aga tuleb mõelda, et see tuleb läbi teha, kellegil ei ole sellest pääsu. Ja minul on veel ees 9.klassi lõpetamine. Raske saab see olema, selles ma ei kahtlegi. Aga noh praegu pole mõtet närveerida, see tuleb kõik nagunii, pole vahet kas ma närveerin ennast roosaks või mitte. Kõige mõistlikum on külma närvi säilitada ja naeratades uuele kooliaastale vastu minna.
3.septembril koolis näeme, ärge naeratust unustage.!





Armastusega,
Estonian princess Reelika(L).