Ma olen juba terve päeva ühe filmi lummuses. Eile hakkasin kell12 õhtul filmi vaatama. Mõtlesin, et vaatan pooltunnikest aga see kõik läks nii südamesse, et pidin endasi vaatma. Lõpetasin poole2 paiku. Nutmisega alustasin juba poole filmi pealt. Lõpuks läks asi ikka väga käest ära. Padjad olid märjad ja mina ainult nuuksusin ja tatistasin. Kui nüüd sellele mõtlema hakata siis selles filmis ei olnud midagi erilist. See oli ilus, lihtne armastusfilm, mis mulle väga hinge läks. Ma olen filmide koha pealt mõnes mõttes väga rumal. Tekivad mingid seosed, et kui minuga ka nii juhtub... Nüüd kuulan soundtracki.. Väga mõnus.






Homme on jõuluball. Ja viimane tundidega koolipäev. Tuleb vastu pidada. Kuigi no pärast reedest pidu on üks jama ka õhus. Ma olen võib-olla väga väiklane mõne inimese arvates aga ma ei tunne mingit erilist seost selle jamaga. Sest otseselt ei olnud ma sellega seotud. Lihtsalt solvuda ja plärtsuda iga väikese asja pärast. Ma arvan, et sellistel inimestel läheb elus väga raskeks. Asjadest tuleb üle olla. Kui ma solvuks iga asja peale, mis mulle ei meeldi.. ma ei tea. Ma olekski üks suur solvuja. Tsiteeriks siinkohal Andre Kaasikut. "Ise oled loll, et oled loll."



Aga ilus oleks lõpetada filmi viimaste sõnadega.



But our love is like the wind. I can't see it... but I can feel it.