Tõesti, Maris, ma tean mida sa tunned. Pisarad ja naer-need käivad viimasel ajal tõesti käsikäes. Täna öösel 2.14 tuli mulle Sannelt sõnum, et ME SAAME EUROOPA NOORTELT TOETUST! Meie projekt läks läbi!!!!
OUJEEEEEEEEEEEEEEEEJEJEJEJEJEJEJE!!!!!

Lugesin sõnumi läbi, viskasin telefoni põrandale ja magasin ise edasi. Nägin igasuguseid veidraid asju unes ja siis hommikul ärkasin ja haarasin enda telefoni järgi ja vaatasin sõnumeid ja seal oligi see sõnum. Super uudis igatahes. Ma arvasin, et ma nägin seda unes. Midagi ei saanud aru. Aga jah, meie suur vaev on nüüd tasutud, kuigi veel suuremad katsumused ootavad meid ees. Ma usun siiski, et see kogemus annab meile palju ja veel rohkem neile lastele. Nagu ma hetkel olen, üliemotsionaalne, siis tõesti, ma väga väga väga tahan neid lapsi aidata.

Rootsist siis paari sõnaga. Olime Sannega alakate-magnetid. Üldse sõna-alakas- kujunes meil teatud mõttes sõimusõnaks. (sorri sõbrad). Aga no tõesti, kui mingi 15-16 aastased tulevad ja hakkavad külge kleepuma. õõhõõh. Aga reis oli väga armas. Justnimelt armas. Me rääkisime absoluutselt kõigest, väga mõnus. Meie plaan normaalsel ajal magama minna lükkus edasi, peaaegu 2tundi:D Oli, millest rääkida. Stockholm oli vihmane ja külm. Eriti mõnus oli üks kirik, kus me päris pikalt istusime. Seal oli väga hea olla. Rahulik ja soe. Aga me jäime ellu ja tõestasime endale, et me saame hakkama ilma selleta, et keegi teeb meie eest kõik ära ja koguaeg valvab meid. Alustades check in'ist ja lõpetades Stockholmi kesklinna jõudmisega. Mina olen igatahes reisiga rahul:)

Rohkem ma rääkida ei taha. Ma tegin otsuse ja nüüd ma teen kõik selleks, et see täide viia. Kevad on justkui lubaduste tegemise aeg, minu puhul vähemalt küll. Järelikult ei ole seda kõike veel vaja. Tsiteerides ühte SÕPRA:" Tuleviku muusika."


Kõik.
Side lõpp.
Meil on valeühendus.



Kui sa midagi väga tahad, lase sel minna, kui see tuleb tagasi sinu juurde, on see sinu. Kui ei tule, ei ole see kunagi sinu olnudki.