Tervist mu kallid!

Mul läks päris kaua aega, et siia kontole hetkel sisse saada. Järelikult see viitab sellele, et mu viimasest külaskäigust blogger'isse ning samamoodi ka mu viimasest postitusest, on oi-oi kui palju aega möödas. Igatahes mulle jäi silma, et ma olin seda viimast postitust kirjutades õnnelik. Õnn on suhteline mõiste aga ma arvan, et ma julgen öelda ja ütlengi, et ma olen ka praegusel hetkel õnnelik.

Selle paari kuu jooksul kui ma enda blogimaailma unarusse olen jätnud, on mu elus muutunud väga palju muutusi. Ma olen justkui filmistaar(Diiva siiski:D), kes mängib täiesti uues filmis, koos uute näitlejatega. Nagu ka päris filmides, siis ka minu elu puhul on mõned näitlejad sealt eelmisest filmist minuga kaasa tulnud, mõned mitte. Ehk siis jah, minu klassikaaslased. Täpselt viis kuud tagasi lõpetasime me kõik koos keskkooli. See oli imeline tunne, või mis? Aga nüüd, ma olen paari viimase nädala jooksul suhelnud heal juhul 6-7inimesega enda klassist. Aga võib-olla see pidev suhtlus ja küsimine, et kuidas läheb ei olegi kõige õigem viis nö sõprust säilitada, sest paraku olen mina üks nendest, kelle vastus küsimusele, kuidas mul läheb on 99 juhul 100-st kindel ning naeratav "hästi". Päris hale, ma tean. Igatahes, mis ma selle plämaga öelda tahan, on see, et ma igatsen teid, mu viiekümne esimesed, ja te olete mul väga tihti mõtetes ja mõnes igavas loengus on ju tore ikka ja jälle meie pidude videoid ja pilte vaadata.

Loengud.. jah. Ma õpin nüüd ülikoolis ja olen üliõpilane. Rongiga sõites on ikka päris uhke tunne öelda: "Palun üks üliõpilase pilet Kadrinasse" või siis :" Tudeng Tallinna." Ja no loomulikult see tunne kui ma istun suures auditooriumis ja kuulan loengut ja söön samal ajal enda hommikusööki ja läpaka kõrval aurab late tops... Mmm. Sellest ajast olen ma pea pool oma elust unistanud ja seda väga-väga oodanud ning nüüd ongi see käes. Õpin seda, mida ma väga tahtsin (ise veel pessimistlikult mõeldes, et ma ei saa nagunii sissegi) ja seda kõike veel tasuta kohal. Hetkel olen ma rahul, kuid küsige see sama küsimus mult detsembris-jaanuaris... Ma usun, et vastus on kõike muud kui rahul. Aga nagu ikka jutt läheb alati koolile, seda isegi klubis. Ehk siis koolist me rohkem ei räägi.

Nii.. kus ma elan. Minu pesake on nüüd Tallinnas, Akadeemia teel. Koolini on 4-5minuti tee ehk siis paradiis. Kui ma kuulen jutte sellest, kuidas mu kursavend peab hakkab kooli sõitma tund aega varem siis mul läheb süda pahaks ja kui ma mõtlen veel sellele, et mis kell ta ärkama peab. Ühesõnaga - targem on mitte mõelda. Elan koos enda kullakalli Santaga, parim elukaaslane, keda üks hing võib tahta. Meie esmakohtumine oli muidugi kõike muud kui parim aga siiski ta on väga-väga kalliks saanud ja ma arvan, et ilma tema sirgendajat oleks nii mõnigi mees vanalinnas niitmata jäänud (Naliii:D) Ja no loomulikult meie öised jutuajamised, mis venivad mõnikord kohe väga pikaks ja siis me tabame ennast jälle ja jälle mõttelt, kuidas me küll nii sarnased oleme. Ei saa mainimata jätta ka meie ühiseid pidusid, mis lõpevad sellega, et noormehed küpsetavad meile hommikul pannkooke ning kindlasti ei puudu sealt ka see kuulus lause- "Ma ei joo enam kunagi". Aga jah, Santa läheb kohe-kohe ära. Loomulikult ma peaksin õnnelik olema, et ma saan peolt tulla ja ei pea mõtlema, et kas ma kolistan liiga palju või kas mu riided on liiga laiali. Ma olen kurb, sest kes siis mulle ikka kirju saadab, et ma juba kiiremini linna läheks ja helistab, et ma pean kohe esimese transpordiga Tallinna minema, sest mind oodatakse seal. Selle lõigu kokkuvõtteks võib öelda, et esmamulje on petlik.

Pidutsemisest ma juba vist rääkisin jah? Sellest võiks raamatu kirjutada tegelikult, sest koguaeg juhtub kellegagi midagi. Ja viimasel ajal olen päris tihti mina see, kellega midagi juhtub. Pidutsemine käib selle ülikoolielu juurde ja ma võin ju üritada mitte provokatsioonidele alluda aga ükskord juhtub see ikkagi, et ma attendin mingil nõmedal klubiüritusel ja jagan seda enda suhtlusportaali seinal ja kõige tipuks veel lähen ka sinna.. Tallinna klubid-pubid on juba enam-vähem selged ning millimallikas on ka juba mitmel korral "ära proovitud". Ja igakord kui ma jälle Tallinna ööeluga tutvun siis see on nagu Murphy seadus, et ma näen vähemalt ühte inimest Kadrinast. Aga see on tegelikult päris lõbus. Uutest tuvustest ei maksa vist üldse rääkima hakatagi. Oleks pidanud vaatama mitu uut sõpra ma olen Facebookis 3kuuga saanud.. Päris korralik number vist. Ahjaa, ma ikka pean koolist rääkima - mu kursus. See aktiivsus, mis oli septembrikuus meie haabikate kommuunis.. ma arvan, et sellist asja pole enne nähtud. Asi lõppes sellega, et need mitteaktiivsemad hakkasid streikima ja ütlesid, et me leiaks suhtlemiseks uue lahenduse.. Mõeldud, tehtud ja kõik tegid endale Skype'd ja suhtlesime seal edasi. Nüüd on hoog raugemas, kuigi ühised jalkaõhtud ja warm-up'id on siiski iganädalane nähtus.

Ja minu eraelu.. Diagnoosiks võib panna, et patsienti üksindus ei vaeva.

Ma loodan, et te ikka jõudsite siia lõppu.

Alati armastades

Teie Diiva!

.

Ma olen õnnelik!

jah jah jah

Kõik on praegu väga hästi. Ükski tähtaeg ega jama ei hinga kuskil kuklasse.

Suurt osa mu tunnetes mängib kindlasti mu suurepärane nädalavahetus, mis algas naistega Turuplatzis. Vundament laotud, liikusime Mjausse ja te oleksite pidanud mu nägu nägema kui üks noormees mulle klubis vastu jalutas. Kui aus olla, siis sellised üllatused mulle meeldivad, kohe väga.

On vaja paari lauset ja pilku, et ühte naist õnnelikuks teha. Mehed, naised armastavad kõrvadega! See ei ole sõnakõlks, see ongi päriselt nii.

Terve nädalavahetus on möödunud sellega, et ma naeratan ja olen õnnelik, naudin seda tunnet, sest nii hea on olla. Uskumatu kui vähe on õnneks vaja.

Isegi mu õeke vaatas mind täna pikalt, läks ema juurde ja ütles: " Ei tea mis sellel õel viga on, ta koguaeg naeratab."

Ma loodan, et kõik leiavad midagi, mille pärast naeratada. Olgu selleks kas naljakas film, maitsev toit, hea huumor või keegi kallis.

Armastusega,

teie Diiva!*

.

Üks väga pikk ja piinarikas etapp on minu elus nüüd läbi. Loomulikult oli seal ka palju õnne ja ilusaid hetki. Aga nüüd on kõik. Lõpp.

Ma tõstan käed üles ja lahkun lahinguväljalt. Ma küll ei võitnud seda sõda aga samas ma ei saa ka öelda, et ma kaotajaks jäin, sest ma võitsin ka päris suurel hulgal väiksemaid lahinguid.

Mul on hinges hetkel rahulolu ja teadmine, et kõik mis tuleb, on parem. Võib-olla olen ma liialt sinisilmne aga selleks, et unistused täituksid tuleb alustuseks unistada ja unistada SUURELT.

Ärge nüüd mõelge, et ma olen elus pettunud. Ei, sugugi mitte,

sest mina mõtlen alati, et vigadest õpitakse ja kõik võimalikud ebaõnnestumised on meie teel selleks, et neist midagi õppida ja tulevikuks kõrva taha panna.

Meil kõigil on ju veel elu ees, praegu oleme me noored ja rumalad, otsime alles seda õiget.

Ma kavatsen nüüd võtta kõik, mis võtta annab. Mul on suurepärased sõbrad, kelle ma olen unarusse jätnud. Mul on hunnik raamatuid ja filme, mis ootavad lugemist ja vaatamist.

Mulle meeldib mõelda, et ma olen alati hakkama saanud, järelikult saan ka edaspidi.

Tahaks lihtsalt puldi kätte võtta ja vajutada seda punast nuppu.

Parimate soovidega,

Teie Diiva.

Foto: (http://i37.tinypic.com/314f2qh.jpg)

.

Inception

Õigem oleks vist öelda uus algus. Ega ma ise ka ei tea, miks ma siia maailma uuesti astuda tahan. Lihtsalt, tahan. Ma olen endale selgeks teinud, et ma ei kavatse hakata siia kirjutama üksikasjalikult enda koolilapse päevadest ja eraelust. Nii, et teil pole mõtet küsida nagu küsib Lauri Saatpalu: "Kuidas läheb su eraelul?" Ma ei vasta sellele, sest mul on tunne, et teised teavad ka minust rohkem kui mina ise. Ma loodan, et te ei leia siit ka elus ja meestes pettunud mürsiku hala, mis ausalt öeldes mul südame pahaks ajab.

Sellised on mu mõtted hetkel. Eks me näeme, mis tulevikus saama hakkab.

"Tahaks olla nagu Janne, kes peaaegu iga päev kirjutab."

.

"Hea algus pole pisiasi, ehkki algab pisiasjast." (Sokrates)

It seems that whatever this boy does, she will always love him. Sure she may not be the prettiest, smartest or the most exciting girl ever, but she still deserves a chance. Everyone tells her to move on, but for her it's impossible. All she wants to do is hold him so tightly and never have till let go. She always says she's over him. But we know when he smiles she falls for him all over again. He is the first person she looks for every morning.She tries to cover the pain by laughing and cover the tears in her eyes by saying she just yawned. When someone says his name her heart skips a beat. She never felt love before he stole her heart and she never felt pain until the day he came. She says that he's her world and with out him she's worthless. There's no place in the world she would rather be than be with him. It started with a kiss and ended with a tear. She can't stop loving the person who is holding her heart. Just dreaming of the day he says- She's mine.

Hot summer and it's 95 degrees in the shade...

Minu kraadiklaasil on hetkel sellised numbrid nagu 37,1, väga mõnus. Kui küsida, mis on hetkel kõige populaarsem jututeema, siis kõige õigem vastus on kindlasti kuumus. Kuigi sinna vahele mahub natukene juttu eurost ja jalgpallist aga siiski lehtede esikaantel on suured pealkirjad "Kaua kestab põrgukuumus?" ja "Andunud päikesekummardajaid ohustab nahavähk.".Täiesti tundmatud inimesed, tunkedes töömehed poejärjekorras ja enda ihupesu nöörile riputavad pensionärid, alustavad vestlust, loomulikult kuumusest. Ma olen ennast sellest asjast justkui välja lülitanud, sest me kõik räägime terve talve ja kevade sellest, et tahaks sooja suve ja suurepäraseid rannailmasid. Praeguseks olen ma käinud rohkem rannas kui eelmise kolme suve jooksul kokku aga ma pole veel üldse rahul nii, et tahan veel!!

Mu viimane postitus oli niiammuetmaisegieimäletamillaljamillestmakirjutasin. Nii, et ma alustan enam-vähem sealt, kust alates on midagi rääkida.

(võtsin hetkel enda märkmiku kätte.)

Noniiii

Ma vaatan, et siin on igasuguseid erinevaid värvilisi märksõnu ja nupukesi aga ma ei oska nendest midagi väga rääkida.

Marta 6, kontsert, lastekodus, eksam.

No pidudest oskan ma alati rääkida nii, et 21. mai ja Pariisi pidu. Ma pean ütlema, et Pariisi peod on alati mu vaieldamatud lemmikud olnud ja no seda ka seekordne üritus. Ring of fire oli jälle teemas ja Triinu-Birgit olid ka esimest korda Pariisi peol. Marist ei olnud:(. Outfit'i jaoks olid igasugused erinevad teemad ja afišš oli ka mainimisväärne. Ma olin igatahes biatch, teised olid räpparid ja muud sulelised. Pidu oli nagu pidu ikka-tantsu, nalja, kaklust. Vahepeal tegime traditsioonilise jutunurga "Mehed on ********". Hommikul kell6 grillisime Jaaguga šašlõkki. Ja järgmine päev oli kell9 klassiekskursioon Vargamäele. Kes olid kirkamad kriidid bussis? Loomulikult need, kes olid kell8 hommikul koju jõudnud. Aga üldjoontes ma olin vägagi ergas pärast sellist tantsu-tralli.

Siis on veel siin märksõnad Matise sünnipäev, olümpiamängud, Chloe. Ei oska midagi erilist kohe öeldagi vist. Kuid ma ütlen siiski:"Armsad-kallid noored armastajad kui te lähete kinno siis te võiks käed üksteisest selleks 1tunniks 45minutiks eemal hoida. See häirib kaasfilmivaatajaid. Aitäh."

29.mai ja rahvamaja sünnipäev. Pärast seda kui ma olin pikalt mõne noormehe veenmisoskusi kontrollinud otsustasime Sannega siiski ka peole minna. Alguses läksime tegelikult baari aga siis mingi aeg läksime rahvamajja. Näitasime seal Kadrina rahvale oma olematuid paaristantsuoskuseid. Lõpuks hakkas tegelikult päris hästi välja tulema. 10-ne aasta pärast, järgmisel juubelil, olen ma kohal.

Koolilõpp justkui libises sõrmede vahelt, sest koguaeg oli nii palju tegemist. Ennekõike etendus "Puhu tuul". Läks kuidas läks, ma ei taha sellest asjast rohkem rääkida.

4.juuni, Birgit pidas (piinlik moment) .... külas oma sünnipäeva. Martini maakodus igatahes. Mulle väga meeldis, väga-väga kohe. Need teatejooksud ja uued inimesed ja üleüldse tšill olemine. Teinekordki;)

pärast Birgiti sünnipäeva läksime Kurgjale, etendus "Puhu tuul". Sai selleaastase esimese telkimiskogemuse ka kätte. Üldse ei meeldinud. Kuigi me magasime seal lõpuks 6kesi aga siiski oli vastikult külm ja niiske.

7.juunil käisin esimest korda VERD ANNETAMAS!! Ülihea kogemus. Mulle väga meeldis, pärast oli pikka aega nii hea olla ja verekeskuse töötajad olid väga armsad ja ei saa märkimata jätta seda, et kingituseks sain kruusi. Soovitan soojalt!

8.juuni peale on suurelt kirjutatud Andrese telefoninumber:D

11-13. juuni meeste tantsupidu ja vabatahtliku töö, uued kamraadid ja simman.

14-18. juuni laager lastekodulastega. Täpsemalt võite lugeda meie projektiblogist aga seda ma võin 100% väita, et see oli kogemus, mida ma naljalt kuskilt mujalt ei leia..

23.juuni, jaanipäev, Kadrina, palju süüa, 2 JAANIUSSI.

24.juuni Lüganusel

25.juuni Viljandi ja Geethe sünnipäev.

Siis algas mu rannalise elu.

2.juuli Triinu sünnipäev Tudulinnas. Hirmsalt meeldis, eriti makaronisalat. Mis ma siin ikka naljatan. Kui on head sõbrad ja mõnus seltskond, siis polegi midagi rohkemat mõnusaks õhtuks vaja. Minu jaoks lõppes nii nagu alati..

5.juuli häälega Viitnal. huhuhuhuu!

6.juuli Emme sünnipäev

9.juuli Emme sünnipäev rahvamajas, kust ma üpriski vara minekut tegin, sest sõber Siim kutsus külla. Huvitav oli. Mina sain jälle paari pika ja aruka vestluse võrra rikkamaks. Aga peo lõpp oli jahm...:D Ma parem ei kommenteeri. Laura, tahaks sind kõvasti kallistada. (Homme kallistan topelt). Tairo saatis mu koju igatahes:)

Ma ei viitsi rohkem kirjutada:D

Suvi on igatahes täies hoos, vahepeal on igav. Aga ma leian tegevust, kasvõi vabatahtlikult 2tundi muru niita.

Te ju teate, et ma armastan teid:)

Mops.mops.mops.mops.

.

"Nooo meil on äkki täna plaanis hakata kodu kaunistama!"

Marta pani jälle enda no-mis-siis-sina-arvad-äää-hääletooniga vanaema paika kui ta küsis, et miks me nii palju nartsisse korjasime. Üldse see tüdruk ajab mu mõnikord hulluks aga siiski ta on väga tšill. Tänagi rääkisime pikalt ja laialt ja sain teada, et ta oskab ilma abiratasteta sõita. Uskumatu! Aga no mis siin ikka, ta on järgmine laupäev juba 6-AASTANE!!!. Ei taha üldse uskuda, sest alles see oli kui ta oli pisipisipisiõde. Nüüd ta juba nõuab vägagi häälekalt seda, mida tal vaja on. Seda bravuuri ja jonnakust on tal kõvasti. Rohkem kui minul nii, et te võite ise arvata, mis sealt tulemas on...

Eile käisime siis Virumaa loomadevarjupaigas. Ma olen päris sillas sellest. Praegugi vaatan seda kodulehte. Käisime seal siis Laura, Sanne, Marise ja Geethega seal "Teeme ära" raames ja ma võin öelda, et ma sain sealt väga hea emotsiooni. Tänagi veel rääkisin sellest suure õhinaga. Alguses läksime sinna, siis meie Marisega värvisime mingit asja, teised koristasid mingit prügimäge. Meil oli Marisega nagu tavaline MSNi vestlus, aga pintslid käisid sama kiiresti kui suud.. Siis läksimegi kiisude majja ja seal mu lemmikkass kartis mind. Kuid jah, ma arvan, et kassid ei olegi väga "minu loomad". Nad on liiga äkilised ja seal kiisumajas oli päris hirmus tegelikult. Igal pool kassid ja siis ma ei julgenud istuda ega astuda, sest ma kartsin neile peale astuda. Aga SIIIIIS läksime kutsude juurde. Läksime nendega jalutama, saime paari peale koera, et üks jalutab ja teine saab pilte teha kutsust. Me saime Sannega alustuseks väga kihvti koera-Felix. Jooksin temaga seal põldude peal ja õhh.. nii mõnus. Siis jalutasime veel Aadu, Reemuse ja Paukaga. Reemus oli tõeliselt nunnu. Siis ma rääkisin seal Sannele enda ilusast unistusest, et kuidas ma jalutan enda mehe käevangus, lükkan lapsevankrit ja mees hoiab rihmaotsas meie koera. Pööörfekt! Igatahes minu missioon täitus, sest ma tahtsin enda koerakartusest üle saada ja seda ma ka tegin. Tahan tagasiiii!!!!!

Pärast siis Geethe juurde saunakale. Aga kogu õhtu oli kuidagi unine ja uimane. Koju jõudsin ikka 3paiku:D:D Peaks nüüd siin andma lubaduse, et järgmine laupäev olen kodune.

Ja te ei taha teada kui palju meesfänne mul on. hirmuäratav. Mul on tegelikult naljakas:D:D

Olks-polks.

Olge mõnusad!!!

Täna on rinnavärina päev!

Maailmas leidub ikka igasuguseid. Ma veendun selles iga päevaga aina rohkem ja rohkem. Lugesin just Õhtulehte ja siis leidsin väikese nupukese, kus kirjutab, et Ameerikast pärit tudeng on Facebookis avanud lehe, kus ta palub naistel kanda võimalikult avara delkolteega riideid, et tõestada, et enese paljastamine ei tekita maavärinaid, nagu väitis üks Iraani vaimulik. Ma tõesti naerasin kõva häälega. Esiteks loomulikult see mõte, teiseks see Iraani vaimulik ja kolmandaks see, et selle fännilehega on juba üle 30 000 inimese liitunud. Inimesed on täis ideid ja teostavaid neid mühinal. Tublid!

Nädalavahetusel ei olnud jälle unega sina-peal. Ma olen juba nagu elukutseline pidutseja. Peetri sünnipäev siis seekord. Jõudsime kohale stiilse hilinemisega, nii umbes 10paiku õhtul. Oleks veel hiljem jõudnud kui kutid poleks meid ära visanud. Pidu oli tore, Petsilik, hea muusika ja tantsida sai terve öö. Tairo kiitis mind, et ma olen üks ainuke normaalne tüdruk, kes ikka tantsib kui pidu on. Kuigi ma rääkisin ka väga paljudega juttu. Just sellistega, kellega ma muidu võib-olla väga ei suhtlegi. Aga väga meeldiv oli, sest inimesed tulid ise rääkima ja uurisid igasuguseid asju. Vahepeal käisid abituriendid ka kohal, mina pidin ju loomulikult kõigi käest küsima, et mis teemal nad kirjutasid ja palju nad punkte saavad. Katrinat oli hea näha. Ta on nagu väike päike, kes paneb enda säraga naeratama.

Õues on tõeliselt ilus ilm. Tahan õueee!

Kuulan hetkel Maarja laulu Armastus on võimalik. Mulle väga meeldib. Maarja suudab mind ikka ja alati üllatada.

(õuli-mõuli. ma istun juba pooltundi, endal kilemask näos)

Täna on koss ka.

GO TARVAS GO TARVAS!!!!!

Avage oma dekolteed ja võtke päikest!

Masel tov!

Nädalavahetusega on selleks korraks jälle kõik. Ma olen maganud vist umbes täpselt 4tundi aga imekombel mul ei olegi väga uni. Igatahes jah, Sandra sünnipäev on selleks korraks läbi. Olen terve päeva juba kiita saanud kui Tubli pidutseja ma olen ehk kirkam kriit karbis. Käisime poes, siis tuli Maris minu juurde, siis varsti Sanne ka ja lõpuks tuli Burx ja läksime stiilse hilinemisega Sandra juurde. Kõik olid väga korralikud ja vaoshoitud. Seda küll ainult alguses aga siiski. Pidu nagu pidu ikka. Tantsin siin, tantsin seal, siis räägin sellega juttu ja siis jälle kellegi kolmandaga. Koju minemise juttu ma hakkasin ajama vist juba kella4 paiku. Aga siis oli Sandra, kes mind seal kamandas, et DIIVA EI ISTU SIIN, TULE TANTSIMA! Igatahes jah, koju jõudsin poole7 paiku vist. Hommikune jalutuskäik koju oli imeilus. Kitarr, minu kontsad, väike vihmake, kevadelõhn, hea vestluskaaslane. Mmmm.

Lõpetasin just enda kirjanduse maketi tegemise. Ma olen enda arvates üüberoriginaalne, eks siis homme näeb. Igatahes jah, terve pere oli nii elevil. Kõik andsid mõtteid ja siis Marta oli väga elevil. "Paneme rosinaid ka, siis on nagu kivid." Ütleme nii, et ma olin väga kreatiivne, kasutasin nii küpsisepuru, rosinaid, hambaorke kui ka jääkuubikute kilet. Mis ma ikka plädisen, homme näete:)

Ahjaaa. Mu viimase aja loll harjumus on see, et kui mul igav on siis ma hakkan vaatama pulmakleite. Haiglane. Aga siiski mu lemmik on Mcleod'i tütardest, Stevie pulmakleit. Ideaalne.

ahjaa, täna soovitas Birx mulle ühte blogi ja pärastlõuna oli kindlustatud. Lugesin ja muigasin ja olin väga impressed. Alguses oli jah selline tunne, et see ei ole ju võimalik või noh, nii ei saa olla. Põhimõtteliselt see on mingi tüübi blogi, kes iga päev joob ja on väga ropu suuvärgiga. Aga tegelikult see inimene on väga andekas, need võrdlused jms. Super!

http://www.shoulddrinkmore.blogspot.com/

Peaks vist lisama väikse klausli, et alaealistele keelatud vms. Aga ei, ma olen juba õppinud ja enda lapsevanema tulevikuks kõrva taha pannud, et keelata ei tohi. Nii, et omal vastutusel vaadake kui tahate.

Ilusat õhtut!

.

Traditsiooniline tegevus- park, burx ja koka.

Te ei taha teada, kui hea juustukook seal oli.

Turistid siiski

Igaõhtune rongisõit

Vot nii kuumad olime me terve Londoni reisi. Muidu ei oleks ju meil nii palju austajaid olnud. Nagu R. ütles, tõelised briliandid, kellel terve reisi jooksul noormeeste tähelepanust puudust ei olnud. Ma arvan, et üksikasjalikult ei ole mul mõtet sellest reisist rääkida, sest kõik on juba sellest kuulnud vee alla ja vee peale. Igatahes jah, algus ei olnud just kuigi head tõotav aga ütleme nii, et paremat lõppu sellele reisile ei oleks osanud tahtagi. Meie pubis käigud ja paari kilomeetri-pikkune matk öösel koju, eriti veel selliste saatjatega. Jääb meelde:). Reisi võibki iseloomustada paari sõnaga- emotsionaalne, inglise keele praktika, väga rõõmsad ja õnnelikud inimesed, PALJU uusi tutvusi, SUPER ilm!, iseseisvus, tulevikuplaanid. J a mulle sobis see reis ideaalselt-sain mõelda, mida ma siis lõppude lõpuks saada tahan ja sain sellest rutiinist natukeseks eemale. Ega ma väga kuhugi ei jõudnud enda mõtetega, sest E. keerulised filosoofilised mõttekäigud nõudsid enda aja. Aga jah, MA JÄIN RAHULE, väga!!

Nüüd on koolis suhteliselt kiired ajad aga no asi sujub, ütleme nii. Täna oli mul väga-väga hea päev. Üle pika aja pani kooli naeratama ja rõõmu tundma. Matemaatika töö sain 5e(see tegelikult salajane info, sest meil on klassis mõned pätid, kes kontrollitud töid juba piilusid) ja no siis füüsika töö 5-. Nagu Jardo ütles:" Mis sa inseneriks ei taha õppima minna või." Kuigi see füüsika oli küll patuga pooleks, pean tunnistama. Tegelikult ma ju ei oska. Nüüd on vaja veel teha kaks ajalootööd ja matemaatika. Mapp on mul ka põhimõtteliselt valmis aga on veel asju, mis vajavad korrigeerimist.

Homme siis Mrs. Sandra sünnipäev, mis Sanne ja minu pärast edasi lükati. (ühüühühühühühüh) No ja nagu üks sõber ütles, et teine ootas teid, siis peate ju vääriliselt talle selle eest vastama ja õhtust viimast võtma. Eks siis näeb, aga ma mõtlen meie Londoni mõttele, et Elu on seiklus ja enda kulunud väljendile, et Hetke peab nautima, siis tõotab hea õhtu tulevat..Elame, näeme.:)

Tegin viineripirukaid täna aga üldse ei tulnud nii head kui eelmine kord. Kurb-kurb. Nagu näha, sõltub ka kokanduses väga palju partnerist. ah, mis ma siin ikka..

Minge õue ja tõmmake üks suur sõõm kevade lõhna ninna ja proovige öelda, et kõik on halvasti. Ega vist ikka ei ütle onju, nii, et ei virise ja vingu!

MUSIMUSIMUSIMUSI!

Ilusat vaba päeva õhtut!

Kuulan hetkel Inest, laulu pealkiri on "Tule kui saad". Väga väga irooniline. Et sa teaks, sind ootama ma jään- pole tähtsust mis kell, mis kuus on see päev... aga eieieieiei. Mina ei kavatse kedagi ootama hakata. Lihtsalt vot. Kavatsen oma iseloomu näidata.. Mul mingil määral ikka on seda kangust, isegi üks sõber ütles, et ta poleks uskunud, et ma nii kangekaelne võin olla.

Eile oli väga ilus õhtu. Tõesti ILUS. Kordan Marist aga siiski, mul on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII head sõbrannad. Ma ei oska enam nendeta ollagi. Ja siis ma hakkan mõtlema sellele, mis pärast järgmise aasta suve juhtub ja siis on kurbkurbkurb...Aga vot ei tohi nii mõelda. Jälle toimib minu põhimõte, peab oskama hetke nautida. Telefoni oleks pidanud tõesti koju jätma. Need hommikused vabandused on minu puhul juba nagu mingi traditsioon. Aga no tema ainult naerab.

kahe päeva pärast olen juba Tallinnas ja check-in ja INGLISMAA!!! Ma loodan tõesti, et rohkem ei ole mingeid ootamatusi. Ma üritan ära unustada selle, et mul on juba praegu teada, et tuleb vastata bioloogia ja ajaloo ja matemaatika KT. See kõik tundub natukene hirmutav, et me peame nii iseseisvad olema ja kõigega ise hakkama saama. Aga seda me, noored, ju tahamegi- Olla iseseisvad ja ise otsuseid teha. Siit peaks nüüd tulema mu traditsiooniline jutt, et bläblä olge õnnelikud kui me elusatena tagasi tuleme. Küll me tuleme, no problemo!!

Nii kergesti te meist lahti ei saa:)

Tahaks pajukiisusid enne minekut ka korjama minna. Ma kavatsen seda teha ka, kas üksi või kaksi-vahet pole. Sest ma arvan, et kui ma tagasi tulen, on siin juba ilus kevad ja lund pole ollagi. On ainult pori ja vesi. Pungad võiks puhkema hakata ja pesu võiks õue kuivama viia ja siis pärast on nii hea lõhn.. oijah.. ma olen tõeline lõhnagurmaan. Kõnnin kuskil poes ja mõni mees läheb mööda ja siis ta lõhnab hästi..õõh. haiglane ma tean:S Või näiteks eile, Kusta istus mu kõrval ja ma olen üpris kindel, et ma tean mis lõhn tal oli. Aga jah, Kusta on äge, täiesti lambist õe sõbrannadega Ürgmeest vaadata:) Aga jah, Ürgmees. Mulle meeldis. Palju äratundmisrõõmu. Ennekõike oma vanemad aga no ma ise olin ka päris mitmel korral äratuntav.

Vaatasin täna Up in the air'i. See oli mul juba pikalt Must be seen-listis. Nüüd on nähtud ja mõned asjad sobisid mulle kui rusikas silmaauku. Ei olnud tüüpiline armastusfilm ja see selle heakas muutiski. Kuigi noo GEORGE CLOONEY. MMMmmmmmilline mees. Ta on jaa, vana mees juba. Saab järgmine aasta juba 50 aga tal on mingi aura või selline uuhuuh-efekt, mis ta nii lummavaks muudab. Kuumkuumkuum.

Ma nüüd vaatan Eesti teatri laule edasi. Mõnus:)

Olgu musid, võib-olla teen Londonist, täpsemalt Catford'ist, ka mõned lülitused.

See you later alligator.!!;)

Ei tea paremat muud, kui mu põsel su suu.

(Andekas sõbranna mul)

Tõesti, Maris, ma tean mida sa tunned. Pisarad ja naer-need käivad viimasel ajal tõesti käsikäes. Täna öösel 2.14 tuli mulle Sannelt sõnum, et ME SAAME EUROOPA NOORTELT TOETUST! Meie projekt läks läbi!!!!
OUJEEEEEEEEEEEEEEEEJEJEJEJEJEJEJE!!!!!

Lugesin sõnumi läbi, viskasin telefoni põrandale ja magasin ise edasi. Nägin igasuguseid veidraid asju unes ja siis hommikul ärkasin ja haarasin enda telefoni järgi ja vaatasin sõnumeid ja seal oligi see sõnum. Super uudis igatahes. Ma arvasin, et ma nägin seda unes. Midagi ei saanud aru. Aga jah, meie suur vaev on nüüd tasutud, kuigi veel suuremad katsumused ootavad meid ees. Ma usun siiski, et see kogemus annab meile palju ja veel rohkem neile lastele. Nagu ma hetkel olen, üliemotsionaalne, siis tõesti, ma väga väga väga tahan neid lapsi aidata.

Rootsist siis paari sõnaga. Olime Sannega alakate-magnetid. Üldse sõna-alakas- kujunes meil teatud mõttes sõimusõnaks. (sorri sõbrad). Aga no tõesti, kui mingi 15-16 aastased tulevad ja hakkavad külge kleepuma. õõhõõh. Aga reis oli väga armas. Justnimelt armas. Me rääkisime absoluutselt kõigest, väga mõnus. Meie plaan normaalsel ajal magama minna lükkus edasi, peaaegu 2tundi:D Oli, millest rääkida. Stockholm oli vihmane ja külm. Eriti mõnus oli üks kirik, kus me päris pikalt istusime. Seal oli väga hea olla. Rahulik ja soe. Aga me jäime ellu ja tõestasime endale, et me saame hakkama ilma selleta, et keegi teeb meie eest kõik ära ja koguaeg valvab meid. Alustades check in'ist ja lõpetades Stockholmi kesklinna jõudmisega. Mina olen igatahes reisiga rahul:)

Rohkem ma rääkida ei taha. Ma tegin otsuse ja nüüd ma teen kõik selleks, et see täide viia. Kevad on justkui lubaduste tegemise aeg, minu puhul vähemalt küll. Järelikult ei ole seda kõike veel vaja. Tsiteerides ühte SÕPRA:" Tuleviku muusika."


Kõik.
Side lõpp.
Meil on valeühendus.



Kui sa midagi väga tahad, lase sel minna, kui see tuleb tagasi sinu juurde, on see sinu. Kui ei tule, ei ole see kunagi sinu olnudki.

Mida ma jälle teen? Mina ja minu KURIkuulsad hetkeemotsioonidest tehtud otsused ja teod. Aga ma arvan, et mul on ka anne(?) nautida hetke, mõtlemata, mis homme sellest kõigest saab. Igatahes jah, kui ma varsti jälle kuskil ennast kirun ja mehi kõikvõimalikesse koledatesse kohta saadan, siis tuletage mulle palun meelde, et Kõik, mis oli, oli hea ja see muutis sind tugevamaks.

Nii segane jutt. Mitte keegi ei saa aru.
Isegi mu padruuginid mitte(kuigi nad ise arvavad, et nad teavad kõike väga hästi. Aga nad eksivad)

Homme lähme Sanne kallikesemusirullikesega Rootsi. Nagu Jardo täna talle ütles:" Kuula siis Reelika sõna."Eks siis vaatame, kes kelle sõna kuulama hakkab. Panin juba logistika paika. Mulle praegu tundub, et kõik jookseb ideaalselt aga no kõike võib juhtuda. Kui bussid üle 15minuti ei hiline peaks kõik korras olema.
Täna pärast näiteringi oli selline kalliralli. Aga no juba kolmapäeval oleme tagasi, eks siis muljetame;)


Kas võimalik on, et nägin und?
Mu meeltes on tunda ummikuid ja mu voodis su lõhna.

Noniinoniinonii!

Ärge arvake, et täiskasvanu elu on pähe hakanud. Ei ole.:) Lihtsalt, ma ei ole siia jõudnud. Mõtteid ei ole olnud väga. Ega tänagi pole paremat loota. Kõik on veel segasem kui oli eile. Igatahes jah. Nii. Millest ma räägin siis. Millest te kuulda tahaksite?(Maris sina hoia oma soovid vakka!!)

Täna oli koolis EMAKEELEKONVERENTS. Laulsin, lugesin Krissu kirjandi ja andsin enda panuse meie klassi dramatiseeringule, seekord siis E.A. Poe ja novell "Ärimees". Sain kooli verivärske almanahhi omanikuks ja meie klassil läks päris hästi, 3koht seekord. Üldjoontes võib öelda, et mulle meeldis see üritus. Aga nagu mõni ütles, et ma olen kunstiinimene, järelikult mulle peabki meeldima.

Mul oli vahepeal sünnipäev ka. Kõik oli väga nunnu. Pisaraid ja naeru-kõike oli. Ja no see kui ma istusin õhtul arvutis ja Birgit-Martin mul aknataga õhupallide ja šokolaadiga kolistasid+ Sanne-Hanno tehtud sünnipäeva laulukene. NUMMI! Ja minu ilusad kollased roosid. 18tükki uhuhuuhuu. Mõni mees ikka teab, millised lilled mulle meeldivad.

Robi sünnipäev- sajandi pidu. Tänagi veel kuulsin, et ma tantsisin kamina peal ja diivani peal ja... Aga sellest peost räägiti veel mitmeid päevi, räägitakse veel tänagi ja räägitakse ka tulevikus. Jääb meelde:)

Homseks on ka mingid üüberplaanid. Ma ei tea, kuhu me jõuame omadega. Tõotab tulla väga väga väga meelierutav ja huvitav õhtu/öö. Sorry sõbrad ja Maris kui ma teid selle jutuga juba olen ära tüüdanud. Te ju mõistate mind.

Õues on hirmus torm. Silmadja kulmud on härmas ja saapad olid lund täis kui tuppa jõudsin. Lund aina sajab ja sajab. Triinu räägib koguaeg sellest, et varsti peaks olema suvi aga kuhu see lumi siis kaob ja nüüd ma olen ka selle peale mõtlema hakanud.


3PÄEVA PÄRAST LÄHME SANNEGA ROOTSI!!!
Ise ka ei usu, et me selle triki ära teeme. Aga no minu üks moto- noorust peab nautima! Seekord siis Baltic Queeniga. Laulame karaoket ja oleme ööklubi esileedid. Saab tehtud!




Don't tell anybody about the way you hold my hand,
I don't tell anybody about the things that we have planned.
Won't tell anyoby how you turn my world around,
I wont't tell anbody how your voice is my favourite sound.

Sest oled kui talvise tuisuga tee ja mesi.

Viin siin ennast hetkel ansambel Traffic'u loominguga kurssi. Ei taha ju kontserdile minna, teadmata ühtegi lugu. Ja päris asju olen juba enda jaoks avastanud. Mõnus mõnus.

(Ma tegelikult ei tea millest väga kirjutada)

Me käisime täna SUUSKADEGA Neerutis. Usute? Ei usu onju. Täiesti lõpp. Sellised Vandersellid. Mõnel aktiivsemal oli isegi seljakott seljas ja termosega tee kaasas. Aga tõesti ülimõnus oli. Kuigi mul oli vahepeal täitsa jahe. Aga no jõin veel kodus teed ja käisin kuuma duši all ja oi kui hea tunne see oli. Ma nagu millegi pärast ei uskunud seda, et me selle ära sõidame( ma tõesti ei tea mille peale ma lootsin) aga no kui Kadrinasse tagasi jõudsime oli väga hea tuju. Sai endale öelda:" Ma sain hakkama!" Muidu reedesel spordipäeval läks üpris kenasti. Kuigi ma olin haige(vabandused, vabandused. ehk loll on see, kes vabandust ei leia) siis no see 10-15sekundit ei oleks mind väga päästnud. Üks koht võib-olla aga no tõesti, mind väga ei heiduta see. Kuigi noh järgmine nädal on Ebaverre minek. Ma tõesti usun, et ma olen seal mingi 7-8aastat(!) kindlasti käinud. Ma juba kujutan ette seda rõvedat veremaitset pärast sõitu. Aga no ma ei vingu, ei virise.

"Kuritöö ja karistus" ootab, ma ei tea mille/kelle peale ma loodan. See tuleb lihtsalt läbi lugeda. See on KLASSIKA!. Ja no nii mõnigi sõpsukas on siin suure suuga soovitanud. Ma nüüd olen endale viimasel ajal seadnud sisse mingeid piire, et kaua ma arvutis olen ja kaua ma loen. Loodan, et see "tehnika" viib mu lõpuks eesmärgini.

Ahjaa, ma ütlen, et Tallinnas oli tore. Käisime näitusel ja vaatasin Avatari(!). Ühel hetkel olid isegi silmad niisked. Ilus muinasjutt oli. No ja pärast siis M-ga... TERVITAKS PRIIIITU!!!!!
(ma tean, et kui sa seda loed, hakkad sa kohe naerma, mina juba igatahes naeran).
Igatahes jah, mulle tehti nö. kohukese-test mille ma "edukalt" läbisin ehk minu puhul on tegemist tõupuhta kohukesega.


Olgu,
Fjodor juba ootab:)




Elul puudub mõte ilma päris armastuseta.






.

Tervist söberid!

Tuju on jälle hea. Kuigi homne spordipäev tekitab teatavat vastikustunnet. Aga no tõesti, vahet pole. Sõidan selle 3km ära, vähemalt ei pea tulekal seda 5te ringi nühkima. Ja no ei pea seda meie minimaratoni ka läbi tegema õnneks, kuigi tahaks natukene. Oma seltskonnaga rahulikult matkata ja vahepeal teed juua ja juttu ajada. Mucho bueno oleks ju!

Täna tulin koolist, Triinuga veel rääkisime garderoobis juttu ja siis läksin kooliuksest välja- Hanno ja veel kamp inimesi oli seal ukse ees. Ma mõtlesin, et oioioi mis siin toimub. Ja siis tuli välja, et need on need reklaamiklipi võtted, mida Liis reklaamis. Teised kutsusid siis mind ka. Nalja sai päris palju. Vaadake siis ETV-d ja tulge 5.märtsil meie kooli, Ott Lepland ja Traffic peaks ka kohal olema:D

Kellel on 30päeva pärast sünnipäev?????????:D:D:D
JAAAA, minul:)
Uskumatu aga tõsi. Ma olen seda nii kaua oodanud aga praegu tuleb küll tusatuju peale kui sellele tõsiselt mõtlema hakata. Meil juba päris mitu täisealist näitsikud ka seltskonnas, ma siis järgmine. Sanne juba ootab kutset, millal me kluppi lähme. Ma arvan, esimesel võimalusel oleme me klubipõrandal. Sünnipäev tuleb ka. Kindlasti! Mul juba palju-palju mõtteid, et mis-kes-kus. Aga no see on tulevikumuusika.

(Tahtsin videot panna aga no kui IT-alane andekus on 00000, pole paremat loota)






Armastust teile!

31.01.2010 15:28:25 Birgit Reelika.* haha:D
31.01.2010 15:29:21 Birgit Reelika.* see oli ka ülihaige:"Birgit, mine pane muusika vaiksemaks ja too mulle vett ka"
31.01.2010 15:29:24 Birgit Reelika.* AHHAHA:D:D:D:D

Janne sünnipäev on läbi ja ma olen elus!.
Ja ma ei taha homme mitte midagi kuulda.

Musu!

Idee Sannelt,
teostus Jannelt!
♥

Ta kõnnib mööda tänavat,
ta leekivpunased kiharad
reedavat ta olekut säravat.
Kõik teised ta kõrval näivad imalad.
-------
Vikerkaare värvides sa elu näe,
järk-järgult mööda saada iga päev.
Ehk märkad isegi imeväel,
et elad kui inglikäel.
-------
Ühele & Ainsale
Diivale!


Sain pärast geograafiat sellise kirjakese:) Terve tunni olid Sanne-Janne mulle kohukese-testi teinud. No ja siit järeldus- olen tõeline blondiin!! Aga aitäh muskamid..Tulime Sannega koolist koju ja terve tee pidin ta terrori all kannatama. Viskab mulle lund pähe, ripub mu küljes nagu puuk, ajab mu juuksed turri, viskab lund mulle näkku nii, et ripsmed ei tahtnud enam lahti tulla. Grets tuli ka ja ütles, et hmm.. te saate päris hästi läbi vms..

Täna oli siis autokooli eksam. Ma ei ütle parem midagi. Kiletestid läksid suhteliselt puusse. Kuigi võrreldes ülejäänutega olin ma tubli harju keskmine. Teooria oli kerge,sest see oli mul kohe väga selge. Aitasin isegi teisi natuke. Kristini ja Rasmusega käis ka väike huumor..:D(pätid, pätid, pätid)Ning kui ma nüüd sealt 80% ei saa, siis ma olen väga pettunud. Aga eks kolmapäev näeb. Närveerimisel ei ole ju ka mõtet, nagunii enam muuta midagi ei saa.

Täna ma kavatsen puhata ja õhtul peab kindlasti trenni tegema. Mul on juba trenniisu, sest 2päeva pole juba midagi teinud. Küll on liiga külm ja siis on vaja jälle õppida jne. Tegelikult on üks знакомства on ka soolas aga eks näeb..

Olgu, hoidke omad põsed ning ninanopsud soojas ja minge kelgumäele!
(Maris, tahaks Repsiiii!!!!!!)
Võtame plaani palun(A)
Aitäh.:)



Muahhhhh(K)
(K)




.

Tervist!

Õues on -16,42 kraadi külma. Käisin täna suusatamas, eile ka. See kui lähed õue ja päike paistab ja lumi sätendab nagu Robert Pattison Videvikus.. Õhh. ülimõnus. See suusatama minek on alati raske, või noh mul on alati motivatsiooniga kerged raskused aga kui ma juba suuskadel olen siis on hea olla. Kuigi kehalises ma ei suuda. Ikka tahad mäe peal mõnega paar sõna vahetada. Tänagi enne kui põhikamraadid kohale jõudsid oli kohe lust sõita. Aga kui saabusid need põhilised lobamokad oli vaja ju jutustada. Sain täna esimese kukkumise ka tehtud. Täiesti müstiline oli see. Tõusu peal, nuuskasin nina, ja siis tõstsin suuska kuidagi valesti ja laksti selili. Triinu veel hüüdis:" On abi vaja?" Aga ei, ma ütlesin, et ma naudin hetke. Sellist asja peab ka mõnikord endale lubama. keset suusarada pikutada ja taevast vaadata. Aga üleüldiselt. SUUSATAGE, SUUSATAGE ja VEELKORD SUUSATAGE!


Autokool juba mitu päev kummitab mu mõtteis ja unenägudes ja igal pool. Laupäeval on eksam. Kuigi kõik kellega ma rääkinud olen, on öelnud, et see pole väga raske. Pm ma ju tean, mis sinna sisse tuleb aga just need kiletestid:S:S Vastik. Mul juba igasuguseid plaane olnud, et teeks endale õppimispäeva aga vot, kohe ei raatsi koolist puududa. Eks ma siis reede õhtul/öösel õpin mõnuga. Peaks juba praegu alustama, sest viimasel ajal jääb koolis väga vähe õppida.(poleks pidanud vist seda mainima, sest nagunii varsti kohe tuleb tööde ja kohustuste laviin)

Kehalise referaat oli ka väga tervendav ja mõtlema panev ülesanne. Sain kõvasti targemaks. St. teadvustan endale igasuguseid asju nüüd. Nagu näiteks pakimahlad. Need annavad pm sama palju kcal kui coca-cola jms. Nüüdseks olen neist loobunud. Tubli saavutus. Põhiliseks joogiks on vesi või roheline tee ja ma ei tunne mitte millestki puudust. Koolis üritan enda luude nimel ühel klaasi piima ka ära juua. Olen mõne teisegi tegelase enda mahla-protesti kaasanud



46päeva


Kas sa ära ei väsi? Oled terve päeva mu peas ringi jooksnud!




...