Nonii. Olen nüüd siis Kadrina Keskkooli 9.a klassi õpilane, täiesti ametlikult. Esimene koolipäev on selja taga ja tunne on täitsa hea. Õppida tahtmise tunne on. Kuigi päevad tulevad pikad, kõige rohkem meeldib mulle reedene päev, kuigi siis on 0-tund on see päev ikkagi mõnusalt lühike. Homme on 7tundi, täiesti normaalne päev tundub võrreldes neljapäevaga, mis on arvatavasti ka kõige raskem. Lõpetasin just õpikute kaanetamise. See tegevus mulle meeldib. Sanne tuli täna kooli jutuga, et talle ei meeldi aga ta ei valda tehnikat.:D Siis me Sandraga õpetasime teda. Ja muideks, meie uus eesti keele õpetaja on täitsa lahe. Hästi emotsionaalne ja sõbralik, selline on esmamulje. Inglise keeles oli viktoriin ja meie rühm sai hindeks 4-. See oli natuke ebaaus kuna me saime taibude rühmast ainult 0,5punkti vähem ja nemad said 5e. Aga tegelikult on tore, et meil niigi hästi läks.
Kas keegi ütleks mitu päeva me peame nüüd siis koolis käima?
Täna sööklas Akkel juba meelitas mind võistlustele. Mina ei tea mis ma teen. Angela ütles, et ma võiksin ju minna proovima, et see ei võta mult tükki küljest. Aga ma ei tea veel, mõtlen.
Koolis on sakslased ja Heinaste pakkus võimaluse minna orienteerumisele appi. Birgit on teises punktis ja kui õpetaja Rohtaas lubab siis ma lähen koos Birgitiga sinna punkti. Tegelikult see ei ole mingi viilimine, see oleks ju inglise keele praktika. Aga ei tea, loodame parimat.
Näitekas hakkab 15.septembril. Ma juba ootan, et saaks etüüde teha ja kõike muud. Betikad tulevad varsti. Selle aasta omad peavad tulema veel paremad kui eelmise aasta omad.
Homme on pidu ka. Nüüd ma hakkan telekat vaatama, draama on ja "Tosca" taasesietendus.
Proovin nüüd tihemini siia kirjutada, sest äkki mul on nüüd rohkem aega arvuti taga olla kui suvel.

Merhaba!
Alustame siis niimoodi seda blogi, kuna mina olen oma mõtetega veel täiesti Türgis, Alanyas. Nimelt neljapäeval tulin ma Türgist. Ja ma võin väga kindlalt väita, et see oli mu elu parim reis. Ja sellest paradiisist siia,Eestisse, tulek oli valus. Väga. Aga noh hetkel ma olen sellest juba üle saanud, või tähendab hakkan selle mõttega harjuma, et sinna, nende inimeste juurde saan tagasi alles järgmisel suvel. Aga ma lähen tagasi, see on kindel. Ma tean, et mul on seal inimesi, kes mind sinna tagasi ootavad ja see on ju ääretult tore. Aga noh see järgmine reis tuleb ju täiesti erinev, kui me loomulikult Mervetiga ühe reisi peale ennast ei sokuta. Aga jah ma räägiks siis paari sõnaga Mervetist ka. Mervet, on 19-aastane tüdruk, elab Tallinnas, Õismäel. Nüüd hakkab ta õppima õigust, ehk temast saab advokaat. Põhjus, miks ma temast räägin on see, et tema oli minu reisi üks parimaid asju. Kui teda poleks olnud, oleks mu reis igav olnud. Emaga ikka ööklubides ei käiks, kuigi ühel õhtul ma isegi tegin seda aga noh see ei olnud eriline asi ka võrreldes sellega, mis Mervetiga oli. Mervet on 19 ja mina 15, aga ma ei tea kas tõesti mina olen nii täiskasvanulik või tema nii lapsik aga meil klappis minu arvates väga hästi. Hakkasime suhtlema ja ei olnud mingit barjääri ega midagi.
Muide, ma ei ole üldse pruun ega midagi. No natukene mingid randid ikka on aga ei ole neeger. Lihtsalt, ma põlesin esimese rannapäevaga ära ja siis ma enam randa ei jõudnud. Aga noh ma tegin kõike muud huvitavat. Käisin boat tripil, hamamis (türgi saun), raftingul ja džiibi safaril. Linnaekskursioonil ka aga see oli suhteliselt igav minu arvates, aga võib-olla oli asi ka selles, et ma olin öösel 2tundi maganud. Türgi mehed on väga mahedad. Mulle räägiti igasuguseid hirmsaid lugusid, et nad on mingid perverdid jne aga mina suhtlesin küll täiesti toredate inimestega. See on Türgis täiesti normaalne, et kui sa räägid mehega ta paneb sulle käe ümber. Ja loomulikult nende isu sind enda poodi meelitada on ka tohutu. Ja neljapäeval Ülemistes poodides käia oli väga väga imelik. Keegi ei kutsu sind enda poodi. Müüjad istuvad vaikselt oma pukkide otsas ja värvivad küüsi. Aga jah hetkel ma tahaksin nii nii väga Türki tagasi, sest õues on nii kole ilm ja muidugi on ka teisi põhjuseid aga need ma jätaksin heameelega enda teada. Ja mul on nohu. Kuigi selle sain ma peaaegu kohe kui ma Tallinna lennujaamast välja asutsin. Ma lausa tahaksin sinna 37kraadisesse kuumusesse tagasi. Kui ma seda juttu oleksin rääkinud endale Türgis siis ma oleksin ennast hulluks pidanud, sest see palavus oli esimestel päevadel kohutav aga lõpuks hakkas see mulle meeldima ja praegu ka. Tahaksin istuda seal baarileti taga, jalg üle põlve, teisel pool Izzet, käes väike kokteil ja väike inglise keele praktika. Ja inglise keele praktikat sain ma kõvasti. Alguses oli natukene vaja harjuda aga lõpuks sain ma enda arvates päris ilusti hakkama. Mitu päeva mõtlesin Eestis ka, et kuidas ma nüüd seda asja inglise keeles ütlen jne. Aga vähemalt inimesed said minust aru ja sellega probleeme polnud. Kõik jutud said räägitud alustades poliitikast lõpetades ramadaniga.
Aga jah ma ütlen teile, et kui te tahate puhkust, ööklubis pidutseda ja inimestega suhelda, minge Türki.!
Mina igatahes ei kahetse absoluutselt, et ma sinna läksin ja loomulikult ootan ma põnevusega järgmist aastat.
Aga jah täpselt nädala pärast hakkab kool ja mina ootan seda. Kuigi ma tean, et ma käin nädalakese koolis ja siis ma enam ei viitsi aga tuleb mõelda, et see tuleb läbi teha, kellegil ei ole sellest pääsu. Ja minul on veel ees 9.klassi lõpetamine. Raske saab see olema, selles ma ei kahtlegi. Aga noh praegu pole mõtet närveerida, see tuleb kõik nagunii, pole vahet kas ma närveerin ennast roosaks või mitte. Kõige mõistlikum on külma närvi säilitada ja naeratades uuele kooliaastale vastu minna.
3.septembril koolis näeme, ärge naeratust unustage.!





Armastusega,
Estonian princess Reelika(L).

Ja rahvas on hullumas kuna Reelika kirjutab üle pika aja uue sissekande. Nad trambivad jalgu ja kisavad, kuni nende häälepaelad purunevad. Verd purskab nende suudest välja sest häälepaelte purunemine on niivõrd tõsine. Kõik inimesed on verised. Nad tahavad veel kisada, kuna valu on nii suur ,aga kõrist ei tule midagi sest neil lihtsalt enam pole häälepaelu. Sellest kõigest võib järeldada, et Reelika blogi lugemine on eluohtlik.!
Ma mainiksin kõige pealt ära, et laulupidu oli väga super. Minu elu parim, praegusel hetkel. Aga neid laulupidusid tuleb veel ja veel, selles ma olen täiesti kindel. Loomulikult olid tipphetked pühapäevane kontsert ja rongkäik aga minu jaoks oli neid ilusaid hetki veel. Eriti meeldis mulle laupäevane simman. Simman ise oli ka täitsa vahva aga Tauno ja Svjata Vatra muutsid selle veel paremaks. Laulupeol on kõigil alati suur väsimus kontides ,aga keegi ei näita seda välja, kõik naeratavad ja on rõõmsas tujus. Eriti tantsijad. Nad on lihtsalt nii nii tublid. Kiidan kõiki tantsijaid! Mina olin selle 3 päevaga juba päris väsinud aga mis nemad pärast 7 päeva tundma pidid. Ma tänaks kõiki selle ilusa aja eest. Eriti Arne Saluveeri ja kõiki teisi dirigente. Loomulikult koorikaaslasi ja Birgitit. 2009.aastal uuesti!
Praegu ma tulin Toilast, Termides käisime. Nii hea on olla. Minu uus armastus on soola saun. Ma ainult seal istusin. Ma nägin seal ühte vanemat meest kellel olid kõik hambad kullast. Ma vb jõllitasin teda, kuigi ma proovisin seda mitte teha. Toila on tegelikult ilus koht, kuigi seal on päris palju venelasi. Käisime pärast söömas ja teenindaja rääkis vene keeles. Mis mina üksi seal teinud oleksin, kui mul vanemaid kaasas poleks olnud. Ma tean, ma oleksin nälga surnud. Ma katsusin isegi varvastega mere vett aga ma ei tea kas minus on viga või mis aga kui ma Toilas ujuma tahan minna on seal alati vesi alla 10-ne kraadi.
Homme ma lähen Pärnusse. Kuigi sajab vihma loodan ma ujuma minna. Teisipäeval kindlasti veekeskusesse. Noh ja promenaadile tahaks öösel jalutama minna nagu eelmine aasta. Super.!
Ja kolme päeva pärast on Ranna Laager!!!! Ma ootan seda juba kuu aega vist ja lõpuks ometi on see nii lähedal. Triinu ja Lauraga oleme ühes telgis. Ma tean, et seal saab lahe olema, kuigi me oleme vanemas grupis ehk 9-12 klass aga ma loodan, et me Lauraga ei ole ainukesed, kes näitlemisega aastakese tegelenud on. MA olen kindel, et saab ka uusi tutvusi. Kui näiteka inimesed on koos saab alati nalja ja tutvusi. Õhtuti on diskensid nagu Tiina ütles. Jääme ootama!.
Aga nüüd ma lähen lugema. Hetkel on mul käsil minu lemmiku Sass Henno "Mina olin siin". Raamat on ropp aga siiski võitis 2004.aasta romaanivõistluse. Mulle esiteks meeldivad raamatu kaaned, nii vägevad. Raamat ise on ka vägev, kuigi ma olen päris alguses. Veel üks huvitav asi on see, et raamatul pole lehekülje numbreid ja nii ongi parem.

Päikest teile!¤

Ja kell on 23.54 ja mina söön parasjagu sefiiri torti. Peaks ütlema, et ma sõin. Sest pool tükist on ikka veel taldrikul, kuna ma lihtsalt ei jäksa.( Ma ju pidin millegiga alustama)
Ma olin nii positiivselt üllatunud, kui õpetaja Rohtaas ütles, et ta loeb mu blogi ja ootab uusi sissekandeid. Aga see tähendab ka seda, et ma pean vaatama, mida ma kirjutan sest muidu ma võin lihtsalt kogemata kellegi mainet rikkuda vms. See on ka tore, et Saara ka loeb mu blogisid. Minu andmetel on neid aktiivseid lugejaid 3- Rohtaas, Triinu ja Saara. Andke teada, kui keegi veel loeb.!
Muide ma tegin endale ka lõpuks orkuti. Lisage kõik sõbraks! Orkut on äge. Praegu kindlasti lahedam kui rate, ma ei tea mis hiljem juhtub. Võibolla siis on igav. Aga praegu ma leian sealt nii palju huvitavaid kommuune. Täna ma avastasin filmi Klass kommuuni ja sealt ma siis leidsin Ilmar Raagi blogi. Nii huvitav oli lugeda. Tegin endale kohvi ja lugesin, silmad ekraani külge naelutatud. Soovitan soojalt.
Jaanipäev oli vahva. Me ei olnud küll lõkke juures väga palju aga tore oli sellegipoolest. Esimest korda elus sõin Kontu burgerit. Me ootasime seda Kontut tund aega vist. Poisid rääkisid meile kõik elulood ära ja üldse kuidas nemad ikka iga päev seal söömas käivad. Me olime nii väsinud vahepeal, et istusime keset asfalti ja viskasime pikali. Asfalt oli soe. Muide, ma alles täna taipasin, et see Jaanipäev oli kuiv. Huvitav tähelepanek. Magama jäin ma alles pärast kella 5te. Üheks põhjuseks oli see, et me Triinuga jutustasime ja jutustasime. Vaatasime vanu sõbrapäevikuid. Nii huvitav oli. Naerda sai päris kõvasti. Näiteks Birgit kirjutas 2000 aastal, et Mulle ei meeldi Robi, Maarek, Andre, Ivar ja Rainer. Ja Rahel on koguaeg suusatajaks tahtnud saada.
Reedel pool3 me sõidame laulupeole. Nii vägev. Ma ootan tohutult. Ja Sanne tuleb minu kõrvale magama ja Triinu teisele poole. Kohad on kinni, kuigi jäävad veel pea ja jalad. Eks seal näeb. Plaane on palju, aga ei tea kas ma mõne ka teostada suudan. Eks näeb.
Sandra kiirustab mind takka. Tahaks veel öelda, et eile me grillisime Sandra juures. Lahe oli. MAjakese saime ise kokku ja lõkke ülesse. Naised saavad kõigega hakkama!
Palun Sandra,
ma ütlesin, et blogi on igav aga ta oli nii kärsitu lihtsalt.
Järgmine kord proovin sisukam olla.!

(Ja ma suutsin seda sisutut blogi kirjutada 35minutit)

Ma peaksin magama aga und ei ole. Alustame sellest, et ma tulin neljapäeval rootsist ja nagu alati sellistel reisidel ei ole kombeks magada, nii siis ka seekord. Ma arvutasin välja, et 40tunnist me magasime 3,5tundi, äkki isegi vähem. Sest kui pikali olid ega siis kohe und ei tulnud. Oli vaja veel sada asja teha ja juttu ajada. Aga reis oli järjekordselt super. Seltskond oli väga hea ja Akel andis meile piisavalt vabadust, st. magas terve aja kajutis. Meid oli kokku 9 inimest+ Akel. Mina, Sanne, Sandra, Hanno, Robi, Hanno, Martin, Andre ja Tairo. Esimene õhtu me ei suutnud üldse skoorida. ööklubis saime kahe homoga tuttavaks. Ma olen alati öelnud, et homod on väga toredad inimesed, naiste parimad sõbrad. Ega jah esimene õhtu oli teisega võrreldes väga igav. Esimesel õhtul oli ainult see, et Sandra magas poiste kajutis ja Robi tuli siis Sandra voodisse ja Tairo magas ka meie kajutis, ma ei ütle parem kus. Robil kammis päris kõvasti ja ta läks kell 5 öösel/hommikul duši alla ja meie vannituba ujus pärast kõvasti ja ta sõi veel kõik Sandra toidud ära. Stockholm oli loomulikult ilus aga pärast seda 8kilomeetrist matka oli voodi kõige parem koht maailmas. Akelil oli 6sauna piletit, mina loobusin kuna mul jäid asjad koju, ning Hanno ja Tairo ei läinud ka. Siis me istusime kajutis ja Hanno ajas mingit lolli juttu ja meie loomulikult naersime kõhud kõveras. Pärast saime ööklubis mingite rootslastega tuttavaks. Aga me jooksime ööklubi ja kabaree vahet, sest kogu bändi tähelepane oli ikka meile suunatud. Pühendasid meile lugusid. Pärast laulja tuli meiega ööklubis tantsima ja ta nimi oli Klaudia. Ta oli väga ilus naine. Aga ta pidi ära minema ja siis me kallistasime ja ta tegi meile põsemusi. Siis tantsisime rootslastega edasi. Aga see, mis pärast oli pärast rootslastega tekil olemist, oli nagu seebikas. Küll pisaraid, üksteise peale karjumist ja kõike muud. Selline action oli, et isegi ainuke tore rootslane, see on minu arvamus, oli ehmunud ja käis iga natukese aja tagant meie kajuti ukse taga küsimas, kas kõik on korras. Tal oli mingi sõber ka, me otsustasime Raheliga nendega välja rääkima minna, neile selgitada, mis lahti oli. On tore, kui sa mõnele poisile muljet avaldad aga, kui sa ei sa kuhugile isegi vaadata ilma, et see poiss su silmadega taga ei ajaks. Ta ei olnud eriti minu maitse ka. Siis ütlesime neile viisakalt, et me oleme väsinud ja läksime magama. HOmmikul käisime tax frees ja ostsime natuke nänni kodustele ja saigi läbi see ilus aeg. Ma olin eriti tubli, ära kulutasin 87SEKi.
Eile ma käisin Arukülas. Tore oli nagu alati. Siimuga 2tundi istuda ja lolli juttu ajada on kõige parem üldse. Ta on minust tegelikult 3aastat vanem ja ta peaks olema ikka täiskasvanulikum kui mina aga see pole üldse nii. Me sõime kaks liitrist purki marineeritud kurke ära. Hullud onju. Kui me pool1 öösel tuppa läksime olime me täiesti ära külmunud. Õues oli 8kraadi ja mina olin T-särgi ja pusaga. Siim oli ainult T-särgiga.
Ma olen täna üksi kodus. Emme-issi läksid sünnipäevale. Ma pean pesu ära korjama minema varsti vist.
Tsau musikuklid!

Tänane päev on olnud lihtsalt nii positiivne, kuigi jalad natuke valutavad. Praegu on käimas Rakvere linna päevad, ma soovitan teil homme kindlasti läbi astuda Rakvere teatri pargist ja loomulikult minge Pikale tänavale laadale. Meie esinesime täna Pargilaval. Väga vahva oli. Kõige toredam oli muidugi see, kui me etenduse riided selga ja kõndisime mööda rahvast ummistunud Pikka tänavat. Tähelepanu vajadust sai natukene rahuldatud. Etendust läks ka päris ilusti. Minu õeke nägi ka siis tüki ära. Kuigi ta ei saanud midagi aru vist. Dorka-Mürka andis etendusele päris palju vürtsi. Ja loomulikult see väike tüdruk, kelle lemmik ma olin. Ta oli nii tohutult armas. Kui ma küsisin, kes ta lemmik on siis ta ütles, et mina lehm Miisu olen ta lemmik. Selline asi lihtsalt teeb südame soojaks, et sa tõesti suudad ühele väikesele tüdrukutirtsule rõõmu teha. Ja siis kui ta mulle rohtu tõi, et ma seda sööksin ja ta lasi enda vanematel endale väikese lehma osta, kes siis mina pidin olema. Ta vanemad olid ka lahedad, või noh tundusid. Väikesed lapsed on mu ühed lemmikud koguaeg olnud. Mina olen see, kes jalutab kõigi lapsevankritega. Mulle eriti meeldivad beebid, nad on lihtsalt nii armsad. Paljud kardavad beebisid, ei julge neid sülle võtta ja muud säärast aga mulle just meeldib neid väntsutada. Minu õde hakkab jõudma vaikselt sinna staadiumisse, kus ta tahab kõike ise teha. See mulle ei meeldi. Lapsed vanuses 5+ on ka väga lahedad. Nendega ma võin kõike teha, joonistada ja mängida. Teema lapsed on küll see millest ma võiksin tundide kaupa rääkida aga praeguseks lõpetame.
Täna oli Virumaa laulupidu. Meie Triinuga proovis ei käinud aga kontserdile lõpuks ikkagi läksime. Väga tore oli ja aeg lausa lendas. Ma sain järjekordselt kinnitust sellele, et Virumaa laul on mu üks suurimaid lemmikuid. Nüüd ma ootan veel rohkem laulupidu, sest ma juba natuke sain tunde seda laulupeo tunnet. Mul tuleb 3. laulupidu. Ma loodan,et tuleb tore. Nüüd ma jõudsin tädi sünnipäevalt. Ta sai 37-aastaseks. Ja siis minu vanaema täditütar hakkas mulle rääkima, kui ilus tüdruk mina olen ja siis tuli loomulikult jutt sellest, kas Reelika sul ikka peigmeest ka on. See on kõikidel sünnipäevadel nii. Kui ta tuleb siis tuleb, ise ma teda otsima küll ei lähe.
Enne kui ma lõpetan ma pean mainima, et bussijuht lasi mind jälle tasuta bussi peale reedel. See sama bussijuht, teist korda. Ema juba muretseb, et äkki on pervert. Triinu proovis ka ükskord bussi minnes naeratada nagu mina aga ta ei saanud tasuta.
Homme ma lähen igatahes laadale ja ujuma tahan ka minna.
Nüüd ma siirdun voodisse. Nii väsinud olen. Kõik arvavad, mis see laval natuke pläkutada ja pärast kummardada on aga see on tegelikult jube väsitav.
Ma jõin kaks suurt tassi kohvi aga uni on jube nii, et Tsauka!

Tulin trennist. Mõnus oli. Äkki ma olen nüüd natuke pruunim kah. Staadion tõsiselt üle rahvastatud. Gümnaasiumi omad teevad praktikat ja siis veel meie, kergejõustiklased. Homme Lääne-Virumaa täiskasvanute meistrivõistlused. Ma tõesti ei jäksa enam. Koguaeg peab võistlema, mulle meeldiks see aga siis on ma pean pärast enda ala tund aega bussi ootama. See on alati nii, et ma jään paari minutiga bussist maha. Aga võistlustel on tore, uued tutvused ja üldse.
Eile oli Rakvere Linnanoorte Näitetrupi hooaja 2006/2007 lõpetamine. Rummi juures olime. Tegelikult see oli Laura-Maria sünnipäev nagu natukene ka. Sõime vorsti ja Dorka-Mürka tehtud salatit. Me olime Dorka-Mürkaga esimest korda Rummi juures. Vaatasime Kõrr-Kõrri, mis on siis eelmise aasta etendus nagu ma aru sain. Ma ei saanud sellest väga aru. Sorri. Siis vaatasime Saagi, noh see õudukas. Ma tavaliselt ei vaata ma vabatahtlikult õudukaid, kindlasti ma eelistan melodraamat õudukale. No ja siis me otsustasime väiksema seltskonnaga Tiina tuppa sõnaseletus mängu mängima. Nimeks oli Enter muideks. Mõeldud probleemsetele lastele. SÕnad olid näiteks õunakook ja penisonärid ühistrantspordis. Maarja, Raho ja Rumm vaatasid Saagi. No ja siis lõpetasime mängu ja ma sain teada kurva tõsiasja, et Taavi langes saatest välja. Rummile meeldis ka Taavi, paljudele meeldis. Mulle üldse ei meeldiks kui Luisa võidaks pigem ikka Birgit. Maarja ütles, et ta pidi muidu ka selline ülbe olema vms. Siis hakkasid kõik koju minema. Me otsustasime Midli koju saata. Mina jahusin terve tee mingit mõttetut juttu sellest, et ma fännan Midli venda Karli. Ta on muideks üks Eesti paremaid noorkorvpallureid. Mina arvates küll. Aga muideks ma saan autogrammi, ma loodan vähemalt.
Nüüd ma sain riided valitud ja nüüd ma kirjutan enda juttu veel natuke enne(m?) laulmist. Triinule saatsin natuke algusest. Me nimelt laulame 19.juunil 9-klasside lõpetamisel. See tuleb lahe ma arvan. No ja ma loodan, et ma laulame laulupeo laule ka veel. Sest Laupäeval on Virumaa laulupidu. Laupäevast rääkides ootame teid kõiki Rakvere Linnapäevade raames toimuvale Rakvere Linnanoorte Näitetrupi etendusele "Kolm sõpra Petiverest", mis etendub Pargilaval 9.juunil 15.30. No ja loomulikult tulge laulupeole ka, 18.00. Ma loodan, et õpetaja laseb meid Triinuga ikka esinema, kuna meil on ju etendus. Ma ostsin endale veel pluuse ka selle jaoks.
Laupäeval me olime Triinuga hästi kultuursed. Käisime Kadrina Klunkeril. Hästi külm ilm oli ja tuuline. Pärast priekima me ei läinud. Me lihtsalt läksime õue ja ajasime juttu.
T:Oota, millal sa seda teada said?
R: Praegu sain.
Inside joke.
Ma kirjutan enda ja Triinu jaoks siia. Meie oleme ainsad, kes siin loevad. Kedagi ei huvita minu igav elu.
Aga noh ma ei jäta jonni, kirjutan enda pärast kasvõi.
Nüüd ma teen paar hääleharjutust, et hääl ilusti lahti tuleks.
Lilla astus trepist alla, lilla laulis trilla-tralla.
Ja Mukit ka.
Okei. Ma jooksen laulma!