Miks ma teen blogisse aeg-ajalt sissekandeid?
Ma arvan, et peamine eesmärk peaks olema see, et ma räägin enda muredest/probleemidest/ideedest/rõõmudest/õnnestumistest. Kuigi tihti see ei õnnestu aga ma siiski olen üritanud. Ja täna ma läksin nii närvi ühe asja peale, mis on paljudele teistele võib-olla pisiasi, või äkki nad ei ole seda tähelegi pannud. Ma siis kurdan enda muret, äkki leian liitlasi..

No seadsin ennast veerand9 paiku teleka ette, et vaadata TV3st Eestimaa Uhkuse saadet. Pole vist mõtet rääkida sellest, et teise loo ajal hakkis pilt ikka väga kõvasti. Kuid varsti muutus pilt korralikuks ja sai edasi vaadata. No ja esimese reklaamipausi pidid lõpetama Rolf ja Nele-Liis. Ja mida ma jälle näen. Laul tuleb fono pealt ja nemad liiguatavad suud. Ma jälestan sellist asja. Liigutagu siis korralikult suud aga no ei. Panevad suud pidevalt enne fraasi lõppe kinni. Kohutav. See on ju inimeste petmine. Nad on lauljad, nad teevad selle nimel iga päev tööd ja kui tuleb esinemine liigutavad nemad suid. Ma võtan kasvõi enda vanaema, tema ei pane seda võib-olla tõesti tähele, et nad päriselt laula ja vaatab, et oi kui ilusti laulavad ja oioioi. Seda ei teinud ainult Rolf ja Nele-Liis vaid ka Ines. Tanja laulis juba ise. Minu jaoks on see laulmine hoopis südamlikum ja siiram kui see, et ma esinen rahvale aga tegelikult liigutan ainult suud. See asi on mul juba ammu südamel olnud. Nüüd sain ära räägitud. Võib-olla tundub mingi vanamuti targutamine aga see ei ole ju ilus.


Sellel nädalal tuleb teha veel 3kontrolltööd ja siis on puhkus.


Armastagem!


Reet.M

No nii.. Ootasin seda esimest detsembrit päris pikalt. Otsustasin uue sissekande teha just 1.detsembril, täpselt kuu eelmisest kirjutisest.

Ütlen ausalt, et mul ei olnud varem lihtsalt aega. Eelmine nädal küll aga siis ma lihtsalt laisklesin. Selle hooaja luulekava on valmis. Mainiks, et homme, 2.detsembril on võimalik kaeda kõigi Rakvere truppide etendusi. Kellaajaks on minu päevikus märgitud 18.00. Tantsida olen kõvasti vihtunud, proov üldjuhiga ja üldse. Just uurisin enda märkmeid ja see nädalavahetus ei maksa magamisest rääkidagi. Laupäeva hommikul RLNNT ja pühapäeval rahvatants. Ega järgminegi parem tule. Aga siis tulevad jõulud ja vaheaeg. Siis ma magan, ei astu toast jalga ka välja. Ma vist olen mingi imelik inimene aga no ma ei saa ilma magamata. Nüüd on mul koolipäevade hommikul hästi mõnus rituaal- Piilun ühe silmaga telekast kella, alates poole8, ja kui teleka paremas nurgas on numbrid 8.08 hüppan parema jalaga voodist püsti ja tõttan pesema. Ainuke võimalus voodist välja saamikseks.





Kevadeks on üleminekueksam ka valitud. Seekord siis ajalugu ja uurimustöö. Väga põnev asi tundub sellest tulevat. Eks ma siis räägin tulevikus. Teemat ma veel kindlalt valinud ei ole aga ma loodan, et tuleb vinge asi. Ma ei teagi, miks ma uurimustöö valisin. Aga ma arvan, et mul ei ole sellist ainet hetkel tunniplaanis, mida ma fännaks ja mida ma tõesti 100% oskaks. Ühiskonnaõpetus oli selline aine. Enam meil seda tunniplaanis ei ole, kuid tulevikus siiski tuleb. Kõik räägivad, et selle uurimustööga on nii palju jamamist ja mida kõike veel. Aga mulle just meeldib see süstematiseerimine ja uurimine. Ja heal juhul võiks selle saada valmis 1.aprilliks. Teised higistavad aga mul on valmis.





Vot. Nüüd on tulemus käes. Ei ole kaua kirjutanud ja ei oska enam millestki kirjutada.






Rahu ja armastust,

ilusat advendiaega!


Teie Reet.

Õhh. Kas te usute, et meie kauaoodatud vaheaeg saab kohe läbi? Ja ma mõtlen, et mida huvitavat ma siis vaheajal tegin- mitte midagi. Kohutav. Alustame sellest, et eelmise laupäeva hommikul oli Vahur-Paul, pool9 bussi peale järjekordselt, jõin kell9 hommikul kohvikus teed nagu kodutu. Koju jõudsin hilja. Kell3 vist. Käisime emme ja vanaemaga Põhjakeskuses. Siis mul kõrvad valutasid, emme arvas, et ainuke väljapääs on loputamine. Ma juba kuulsin hiljem, et Maris tunneb kõrvade loputamisest mõnu. Mina küll mitte. Ebamugav, vastik, nõme. Mulle kohe üldse ei istunud. Siis koju. Hakkasin Marise sünnipäevaks sättima. Pool7 bussi peale ja Huljale. Maris, sünnipäev oli tore. Sa ei pea üldse muretsema, et kellelgi oleks igav olnud. Tulin öösel koju Sanne isaga. Magasin kaua. No ja siis hakkas vaheaeg tiksuma. Laulmine, minu piripiiga Marta, Viljandi, Pärnu, näitekas, Tallinn, Viimsi, Haapsalu, Võsu. Nüüd olen lõpuks siis kodus. Eile oli jah.. huvitav õhtupoolik hotellis. Lauraga oli väga huvitav jutuajamine. Emme läks sõbrantsidega Haapsalu peale klubitama. Pärast kuulsin nende seiklustest. Hommikul olid nemad palju erksamad kui mina. Käisid ujumas ja puha. Mina jõudsin sööma ainult. Pärast läksime kohvikusse. Müüriääre kohvik. Haapsalu vanalinnas. Üüberarmas koht. Sinna tahaks tagasi. Siis kaks tundi autosõitu, koos Võsul käimisega.

Nüüd ma siin mossitan. Ma ei tea küll miks. Tegelikult ei ole keegi selles süüdi aga minul on nõme olla. Tegelikult täiesti põhjuseta. Olin vaheajal tubli laps, valisin luuletuse välja ja õppisin juba varakult selgeks. Ja mis täna välja tuli, Grets valis sama luuletuse. Ma ei saa teda selles süüdistada, ennast ka ei saa. Kedagi ei saa. Mul oli veel teine valik ka aga ma ei võtnud seda. Õppisin just daami luuletuse selgeks. See on see mingi saatuse sõrm või ma ei tea mis asi. Kurtsin emmele ka enda muret. Ta ütles, et siis teistel tekib võrdlemisemoment ja ongi huvitavam. Aga emme arvas, et see süstib minusse mingit võistlusvaimu nagu minu puhul tavaline. Väiksena oli see ikka väga tähtis, et ma igal pool esimene oleks. Ja siis ükskord ma ütlesin, et mida me kakleme, võit ei ole ju tähtis. Siis Sandra vaatas mind pikalt ja ütles umbes, et misasja, Reelikale ei ole võit tähtis? Nojah. Eks siis esmaspäeval näeb. Tegelikult on see asi nii mõttetu. Saaks enda 5e kätte, kuigi ma tean, et Heinlaga on seda raske saada aga ma võin siiski üritada.

Pildid siis Müüriääre kohvikust. Anni Arroga on sellel kohvikul mingi seos, kas ta oli omanik või menüü autor või midagi selle sarnast. Seintel olid Epp-Maria Kokamäe maalid. Nagu kõik teavad on Epp-Maria Kokamägi Anni Arro ema ja väga lahe kunstnik. Ja kui sinna satute käige kindlasti WC-s. Kõige lahedam WC üldse:D

Olgu.

Lõpetan,

Reet.

Ma pole väga pikalt kirjutanud. Järelikult ei ole millestki kirjutada. Elan vaikselt ja rahulikult oma koolilapse elu. Kuigi just täna ma avastasin, et ma olen ikka aktiivne sellel aastal. Eilsest alates on minu nädalaplaanis sees ka rahvatants. Täitsa vahva oli. Kekkasin täna Taunole, et meil on merepidu peaaegu selge, kondikava vähemalt. Siis ta naeris mu välja sest see pidi kõige kergem tants olema, et seal pole midagi eriti õppida. Rühm on vägagi sümpaatne, peamiselt klassiõed ja -vennad aga ka mõned paralleelist.



Nädalavahetusel oli Saaremaa Ralli, mina istusin nina vastu arvutiekraani ja ootasin katsete tulemusi, ise ma kahjuks ju minna ei saanud sest mul oli laupäeva hommikul 9.30(!!!!) Vahur-Pauli tund. Mul on vahel täiesti selline tunne, et mul on kuskil liiga palju testosterooni. Andrega avastan ma ennast üpris tihti autodest rääkimas. Imelik. Noor tütarlaps ja teda huvitavad autod ja autorallid. Mul on selle jaoks täiesti teooria ka olemas. Võib-olla see toimib kuskil alateaduses. Nagu kõik teavad käivad rallidel ju põhiliselt mehed. No ja seda ka minu issi. Ja siis ma olen temaga viimased 3-4aastat rallidel kaasas käinud. Põhjuseks, miks ma seal käin, võib olla see et raja ääres on ainult mehed ja mina olen siis ju ainuke naine. Ja kellele langeb kõige suurem tähelepanu. tataratarata- Mulle. No see on selline lihtlabane teooria, mis tegelikult vist ei pea väga vett. Miks ma muidu istun arvuti taga vaatan katsete videoid ja ootan tulemusi ja vaatan pilte..No loomulikult on üks väga suur ja arvestatav põhjus veel aga sellest ma parema meelega ei räägiks..



Ma tahtsin veel seda mainida, et esimeses klassis käib üks väike pisike armas tüdruk, kes mulle "Tsau!" ütleb. Andsin talle õpetajatepäeval Elini ja Sannega kunsti ja nüüd ta tervitab mind ikka väga tihti. Näiteks tulin laupäeval bussilt ja siis ta tuli vist oma emaga vastu. Vihma sadas ja mina kõndisin vaikselt, olin omades mõtetes ja siis keegi ütleb sulle reipal häälel : "Tsau!" See pani küll naeratama.



Olgu.
Veel üks suur suur lemmik ka.
http://www.youtube.com/watch?v=1q3I-SD-ipw



Homme on füüsikas KONTROLLTÖÖ. Jumal, aita mind...
taustsüsteem, nihe, kulgliikumine, mateeria, Galilei ja Einstein...jne.
Judinad.









Teie,
R.T

Ma pean mainima, et eile hommikul korjas minu hommikusöögi nõud ära Mihkel, saatest Üksikvanem otsib kaaslast.

Volaaaa..



Tartu muudab inimesed poeetiliseks.. Ja ilusaks.

Lebotan Tartus hetkel. Hotellis. Tulin Tartusse seiklema. Käisin jalutamas ja korjasin lehti ja lugesin raamatut.. Ühesõnaga viibin selles Tartu udus, kus on võimatu negatiivselt mõelda. Kõndisin mööda Vanemuise tänavat ja siis ma nägin ühte neiut, kes tuli mulle vastu ja ta naeratas. Täiesti üksi kõndis mööda tänavat ja ta naeratas nii, et hambad paistsid. Noh, mõtlesin, et äkki ta meenutas midagi ilusat, mis naeratuse näole tõi, aga ei. Siis tuli vastu üks noormees ja ta jälle naeratas. Siis ma olin küll täiesti hämmingus ja mõtlesin, et mis ma siis ootan. Tõstsin enda suu nurgad üles ja kõndisin edasi. Väga mõnus oli. Leidsin ühe pargi sarnase kohakese. Seal oli mälestustmärk eestlastele, kes hukkusid vene või saksa okupatsiooni ajal, täpselt ei mäleta. Mälestusmärk oli ise rukilille moodi ja nimi oli ka midagi sellist. Tartu on ilus..

No ja siis läksime kinno. Natuke jalutamist Riia mäest üles ja jõudsingi Ekraani ette. Ostsin pileti ja läksin välja tagasi sest alguseni oli rohkem kui kolmveerandtundi. Hulkusime jälle ringi. See 45minutit läks kui lennates. Igatahes vaatasime Eesti filmitööstuse noorimat lapsukest. Rene Vilbre filmi Mina olin siin. Olin raamatut lugenud umbes 2-3 aastat tagasi aga ma istusin päris pikalt. Täiesti šhokeeritud olin. Hoopis teistsugune kui Ilmar Raagi Klass aga meeldis sama palju.
Siis sööma ja nüüd ma siis lebotan siin. Vaatan telekat. Homme mõtlesin Aurasse minna. Ma pole seal vist rohkem kui 5aastat käinud. Ootan põnevusega.

UUMOR...Uumor.?







Häid mõtteid!!


Reedalt, Tartust.

Koolis on käidud kolm nädalat, varsti juba neli. Aeg lendab. Mul on küll natukene teine tunne võrreldes põhikooliga. Esimeses klassijuhtajatunnis, kui õpetaja seda küsis ei tundnud ma veel mitte midagi. Aga nüüd on rebaste ristimine( noorte keeles rets) läbi ja võin ennast õigeks gümnasistiks pidada. Väga väga tore üritus, kiidan üheteistkümnendaid!! Väga hästi korraldatud ja ideed olid väga head ja ma arvan, et meil kõigil oli väga tore päev. Ei pidanud mingid silgu vett jooma ja muid rõvedusi aga no mina sain adrenaliinisüsti juba täringu veeretamisest, mille põhjal pidi ära sööma: 1)tume šokolaad 2) sepik taignaga 3)külm kohv 4) sibul 5) küüslauk meega 6) Kõik eelpool mainitud. Mina sain läbi õnne esimene variandi. Ma ikka kohutvalt kartsin, et ma saan sibula või küüslaugu. Ma ju ei söö selliseid asju. Ja kui Elin sai 6variandi ehk peab kõiki sööma hakkas süda nii kõvasti puperdama. Saime hästi vahvad passid ka. Pidu oli ka väga tore, terve aja tantsisin. Muusika oli ka hea. Igatahes meil on, mida järgmine aasta üle lüüa...

No ja tänane pommuudis on see, et....tatataattatrraaa Reelika on KOLEERIK!!! Uskumatu või mis. Mina olin nii kindel, et ma olen midagi sinna flegmaatiku-melanhooliku vahele. Aga jah pigem koleerik-sangviinik. Poolele klassile pandi diagnoosiks koleerik-sangviinik või sangviinik-koleerik. Aga jah tänased kaks psühholoogiat olid toredad. Emmele rääkisin, et ma olen koleerik siis ta ütles, et tema on ka. Emme on küll ehtne koleerik aga no mina olen vana rahu ise ju. Ainult vaidleks ja koguaeg poes otsib oma õigust taga ja.. Triinuga me oleme seda arutanud ka, et meie vanemad on sellised, kes koguaeg kätsima lähevad..

Vot nii ja TERVITAN SAARAT!!!! Tahame sulle kõik hirmsasti külla tulla. Arutasime ja tundus, et 3, 4, 5 oktoober. Midagi sealt..Isegi Sandra lubas kiiresti sissekande teha:D







MUsi,
Reet..